Juba autorite nimesid lugedes olin elevil – Kinoteatris pole siiani pettunud ning Diana Leesalu on minu arvates puhas (kirjandus)geenius. Siiski ei seadnud ma igaks juhul endale liiga kõrgeid ootusi, et vältida pettumust, kuid kui oleksin need endale ka seadnud, olen kindel, et elamus oleks need täitnud. Põnevust lisas ka näitlejavalik – tavapärase kombinatsiooni asemel olid laval Argo Aadli ja Indrek Ojari ning Henrik Kalmet tegutses hoopis lava taga.

Laval kohtuvad kaks lihtsat Eesti kalevipoega. Nad ühendavad oma tuleviku plaaniga teha üks eepiline film, mis päästaks nad rõvedast reaalsusest, kus üks elab endiselt emaga ning teine on mahajäetud lontrus. Selles mõttes võib see samas olukorras Eesti meestele veel eeskujukski olla, sest tavapärase loogilise lahenduse ehk jooma hakkamise asemel tehti valmis film. Ühest küljest on teema väga aktuaalne – sellised inimesed on igal pool meie ümber –, kuid meelepärane oli näha sotsiaalsele probleemile vahelduseks nöökivat ja sõbralikult naljakat lahendust – keskealine valge mees ei nõuagi ehk niivõrd kaitsmist, kuivõrd läbi huumoriprisma mõistmist.

Nalja on raske teha. Komöödia on minu arvates üks raskemaid žanre, kus vähesed suudavad oma eesmärki edasi anda. Veel riskantsem on, kui üritatakse stiilselt nalja teha. Viimasega sai Kinoteater imetabaselt hakkama! Ühiskondlikult ja eetiliselt õrnu teemasid käsitleti samuti väga osavalt – kui tuli mõni moraalipiire kompav nali, lisati nagu muuseas lõppu, et iga asja üle ei tasu ka nalja teha. Paul Piik, Henrik Kalmet ja Diana Leesalu on kokku pannud teksti, mis on läbivalt tabav ning mis peamine – humoorikas!

Argo Aadli ja Indrek Ojari mõjusid laval täiesti ainukordse kooslusena. Oli värskendav näha Eesti komöödialaval natuke teistsugust kombinatsiooni kui Raivo E Tamm ja Sepo Seeman või Piusid ja Kalmetid. Kahe inimese vahel oli ära jaotatud mitu rolli ning tihti leidsin end olukorrast, kus olin täiesti ära unustanud, et seda rolli mängib ju inimene, kes oli minut aega tagasi hoopis keegi teine. Eraldi tuleb välja tuua ka geniaalsed paroodiad – Ott Kiivikas oli mu konkurentsitu lemmik! Ka ülejäänud paroodiad olid karakterikindlad ning peitsid Aadli ja Ojari täielikult ära.

Tüki sisu põhineb ilmselgelt intertekstuaalsusel, kuid mulle meeldis tohutult, kuidas sellega mängiti. Nöögiti üksteise varasemaid rolle ning muigama pani see, kuidas Indrek Ojariga seostub paljudele endiselt nostalgiline tegelane –„Kodu keset linna“ Sten. Muhe oli ka läbiv eneseiroonia ning näitlejatöö salgamine.

Kui millegi kallal norida, siis lõpuks hakkas näitlejate enda üle naermine häirima. Üldiselt pole selle vastu midagi, pigem paneb ennastki muigama, kuid kui näitlejad ei suuda mitut lauset järjest selgelt välja öelda, muutub see pigem piinlikuks.

Once upon a time in Estonia“ on kindlapeale vaatamist väärt kollaažlavastus, kus teater ja kino on tabaselt ühendatud. Kaks ja pool tundi naeruteraapiat kulub morbiidsetel talvekuudel kõigile ära!