Pole ammu ühtegi filmi arvustanud ja kui võtsin internetist lahti sellekohase õpetuse, siis öeldi seal, et arvustust tuleks alustada mõne põneva fakti või arvamusega filmist. Teengi sellega kohe katset: arvasin kuni “BlacKkKlansmani” tiitriteni, et Steve Buscemi on oma puseriti hambad korda teinud, aga võta näpust! Täpselt sama hääle, peaaegu sama näo ja oluliselt parema hambumusega kõrvalrollisooritaja oli hoopis tema vend Michael.

Eeltoodud mõtisklus kõrvalosatäitja üle näitab, et midagi üllatavat ja rabavat selles filmis tegelikult ei ole. Spike Lee toob rahulikult ja enamasti pingevabalt vaatajani mustanahalise politseiniku Ron Stallworthi seiklused, kui too imbub Ku Klux Klani kohalikku osakonda. KKK puhul paugub klišeekahur vägevalt – samasuguseid valgemütsilisi imbetsille tutvustas juba Quentin Tarantino oma vesternis “Django Unchained”, kuid kuna “BlacKkKlansmani” puhul on tegu tõsielul põhineva linateosega, siis on alust arvata, et Spike Lee ja tema stsenaristid võtsid tiputeravikumütside kujutamisel endale pisut loomingulist vabadust. Kuna lisaks sellele nihutatakse ka sündmuste toimumisaega, siis oleks soovinud, et loomingulist vabadusevõtmist oleks rakendatud terve filmi ülesputitamiseks, lisades sinna ja tänna fiktiivseid lõike. Filmi vast suurim viga ongi korraliku ja ähvardava antagonisti puudumine, mis omakorda tähendab, et peategelasel ja tema valgel paarimehel on väga vähe takistusi, mis filmiloo käigus ületamist nõuavad. Ei ole varjatud agendasid ning põhimõte, et põnev ei ole see, mida karakterid ütlevad, vaid see, mida nad ütlemata jätavad, ei leia ekraanil kahjuks rakendamist. Peategelaste sisseimbumine KKKsse käib kähku ja valutult ning loo arendamise või keerdkäikude loomise asemel tutvustatakse vaatajatele mustade õiguste eest võitlejate põhimõtteid ja pajatatakse paatoslikult ühest konkreetsest lintšimisjuhtumist.

Pole halba ilma heata – paar korda saab naeru mugistada, aga kaua sa valgete maakate üle ikka naerad? Tasub tähele panna, et maakad-politseinikud on paari erandiga teravamad kriidid kui maakad-elanikud ning üks neist, Adam Driveri tegelaskuju, kerkib filmi keskel vaat et peategelaseks, jättes Stallworthi pisut kaasalohisejaks. Märgiks veel, et pidev perspektiivimuutus saatis mind läbi filmi – alguses olin meelestatud blaxploitation’i-lainele, seejärel süstis peategelase karateveiderdamine minusse ootuse, et tegu on slapstick-komöödiaga, ning mustade diskostseen tekitas arvamuse, et tegu on hoopis “Mamma Mia” klooniga – sarnane nalja ja surmtõsiste teemade ebaühtlane vahetus jätkus kuni filmi lõpuni. Spike Lee’le omaselt lõpetab ta filmi just filmi (mitte ühiskonna) seisukohalt ebavajalike poliitsõnumitega, mistõttu tekib ka õigustatud küsimus, kas ma tulin kinno saama meelelahutust või mõtisklema rassismiküsimuste üle?