Eesti Muusika Päevade (EMP) kolmanda päeva esimene kontsert, mis kandis pealkirja “Kaks daami”, hõlmas eri kombinatsioone kahest viiulisolistist ja kammerorkestrist.

Kontserdikorraldajad olid teinud tagasihoidlikust Eesti Rahvusringhäälingu 1. stuudiost inspireeriva kontserdipaiga, kasutades erinevat värvilist ja hoolikalt paigutatud valgustust. Nagu enamik EMP kavadest, sisaldas ka “Kaks daami” enamuses Eesti esmaettekandeid. See konkreetne kava hõlmas kuut uudisteost Eestist ja üht uudisteost Lätist. Nii suur hulk esmaettekandeid võib olla raske ja heidutav ettevõtmine, kuid mängijatele ei paistnud see muret valmistavat. Kontserdil näitasid üles andekust mitte üksnes viiulisolistid, vaid ka Tallinna kammerorkester läti dirigendi Atvars Lakstīgala juhatusel, andes kõigile seitsmele esmaettekandele võimsa ja viimistletud esituse.

Esimene oli kavas Kristjan Randalu “Emigrane” kammerorkestrile. “Emigrane” vaatles kaht väga harjumuspärast tekstuuri keelpilliorkestrile: juhtivad, napid rütmistruktuurid ja rikkalikud meloodilised kujundud. Randalu arendas neid kaht teemat meisterlikult, põimides need omavahel enne lõpumomentidel kokku võtmist. Randalu kirjeldas, et teose ajendiks on pinged, mis tekivad, kui inimene endast või oma mugavustsoonist väljub. See stress avaldus enamasti teose intensiivsetes harmoonilistes värvingutes, mis jäid üsnagi staatiliseks läbi kogu teose, ühendades nii mõlemad tekstuurid Liisa Hirschi pala “Ascending…Descending”, oli esimene, mis tõstis esile solisti, viiuldaja Triin Ruubeli, ning oli ka üks kava kõrghetki. Hirsch töötas kogu oma teose jooksul omapärase solisti ja orkestri vahelise suhtega, vältides traditsioonilise solisti-pluss-saate seose loomist. Pigem mõjus Ruubel sageli sädemena, mis algatas orkestri liigutused. Teose esimese poole jooksul olid liikumised suurel määral tõusvad ja sidusid tihedalt glissandod, mis viis kuulaja läbi kristalsete mikrotonaalsete harmooniate tõusva spriaali. See heli ei vaibunud pea hetkekski, luues nii värvingu järellainetuse. Aeg-ajalt mattus solist orkestri tekstuuri, kuid seda mitte halvas mõttes.

Selle asemel tekkis mulje, et Ruubeli sooloosa väänleb orkestrisse ja sellest välja, vaadeldes oma loomingut. Hirsch läks meisterlikult taevasse suunduvast liikumisest üle teose langevasse ossa, tõmmates taas orkestri alla maa poole. Teose viimases osas pöördus Ruubel dramaatiliselt orkestri poole, et juhtida neid läbi viimastest võngetest ja paisutustest. Hirsch märgib oma kontserdikavas, et viiulisoolos ei ole virtuoossust. Kuigi see võib ka nii olla, on sellise teose nagu “Ascending…Descending” mõjusalt esitamiseks vajalik keskendumine ja kunstiline nägemus tihti keerulisem kui virtuoosse või ekstravagantse pala esitamisel. Ruubeli ja orkestri etteaste Hirschi teose esitamisel oli kütkestav.

Järgmine etteaste kavas ühendas teise solisti, viiuldaja Juta Õunapuu-Mocanita, orkestri ja Ruubeliga. Helilooja Elis Vesiku “Stiihia” lõi traditsioonilisema solisti-saate suhte kahe viiuldaja ja orkestri vahel. Teos algas delikaatse harmoonikaga kahe solisti näol ja see muutus kiiresti tugevateks ja virtuoosseteks sooloosadeks, mida toetasid orkestri võimsad liigutused. Vesik tunnistas, et ta teost “iseloomustab jõudude katkematu tegevus” ning ei liigutuste ega harmooniliste värvingute intensiivsus ei vaibu teose terviku jooksul. Solistid mängisid oskuslikult oma keerukaid liine, mis koosnesid mitmesugustest mängustiilidest ja tehnikatest.

Sander Pehki pala “Eduard oja ääres” oli tervitatav puhkepaus orkestri võimsast kõlast ja samuti eriline maiuspala publikule. Kaks noort ja andekat viiuldajat, Triin Piirsalu ja Triinu Veissmann, esitasid Pehki dueti oskuslikumalt ja professionaalsemalt, kui nende vanus seda lubada võiks. Pehki meisterlikult komponeeritud teos oli muusikaõpilastele väga hästi mängitav, kuid samas siiski küps ja ehe. Etteaste oli väike lõik noorematele muusikutele ja kuulajaskonnale suunatud “Mini-EMP” kavast. Loodetavasti jätkub see fantastiline algatus ka tulevikus.

Mariliis Valkoneni viiulisoolole ja orkestrile loodud “Täitumine”, esitles Juta õunapuu-Mocanita viiulil ning lisas mõne uue värvingu keelpilliorkestrile perkussiooni ja fagottide näol. Teos järgis üsna traditsioonilist kontserdiformaati. Õunpuu-Mocanita esitas väga virtuoosseid ja pingestatud osasid 20.sajandi viiulikontserdi meeleolus, samas kui orkester mängis pigem saatvat rolli. Perkussioonide ja fagottide lisamine aitas täita sagedusruumi madalat otsa, mida hinnati kõrgema registriga viiulite kontserdil. Teose viimastes osades vahetas Õunapuu- Mocanita instrumente, et paremini edasi anda instrumendi uut ja madalamat häälestust. Soovin vaid, et Valkonenil oleks andnud rohkem mänguaega sellele sügavale ja müstilisele toonile. „Kahe daami“ viimane etteaste oli Helena Tulve „kõrgemale kui hing võib loota või meel varjata“. Veel üks kontserdi kõrghetk – teos hoidis publiku enda lummuses kogu oma näiliselt ajatu kestuse. Kaks viiuldajt moodustasid ühe liithääle kahe paralleelse või vastanduva hääle asemel. See liin kasvas ja arenes teose käigus, põimudes läbi nii intensiivsuse kui rahulikkuse eri tasemete. Tulve teos hõlmas laia hulka viiulite värvinguid äärmiselt õrnadest kuni tugevalt võimsateni. Kohati oli duett võimeline looma terve orkestriga sama võimsuse. Ruubel ja Õunapuu-Mocanita mängisid äärmise tundlikkusega, tehes sellest silmatorkava esmaesituse.

Kontsert lõppes dirigendi valitud palaga Läti heliloojalt Kristaps Pētersonsilt. Tema teos “Male” keelpilliorkestrile ja perkussioonile oli stiililt kõige erinevam ülejäänud kavast. Suures osas teosest moodustasid kontrabassid ja vibrafonid rütmilise aluse, millel said hõljuda rikkalikud ülemiste keelte meloodiad. Vibrafoni ja pizzicato kontrabasside rütmimuster ja helikvaliteet viitasid tugevale jazzimõjule, olemata seejuure pelgalt austusavaldus žanrile. „Male“ oli meelelahutuslik ja kerge lõpp suurepärasele kontserdile.

Kaks Daami väljendab tõeliselt Eesti Muusika Päevade külluse teemat. Kava käigus koges publik mitte ainult heliloojate stiililiste mõjude ja kompositsiooniliste tehnikate rohkust, vaid ka solistide, orkestriliikmete ja dirigentide muusikalise ande küllust. Seitsmest esmaettekandest koosneva kava kokkupanek ei ole väike ettevõtmine – „Kaks daami“ tuli üle ootuste hästi toime.