Kõigil meil on kooliga oma suhe. Paljudel õpitee veel parasjagu jalge all, teised saavad rääkida sel teemal juba minevikuvormis. Ja mida kõike need kirjutatud ja kirjutamata memuaarid endas ka ei sisalda, põnevust ja äratundmisrõõmu jagub igaühele küllaga. Kui aga õppimise üks osa on selle jagamine kuulajatega? Muusikaõpingud seda juba varajasest noorusest eeldavadki. 10. jaanuaril oli kõigil huvilistel võimalus osa saada viiuldaja Marie-Helen Aavakivi doktorikontserdist Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis, kus temaga koos astusid üles tunnustatud pianist Ralf Taal ja aktiivselt muusikarindel tegutsev tšellist Andreas Lend, kavas suurepärased kuulamist väärt teosed Eduard Tubina Viiulisonaat nr 1 (1936/69), Heino Elleri Lüürilised palad triole nr 1 ja nr 2 (1915) ning Mendelssohn-Bartholdy Klaveritrio nr 1 op 49 d-moll (1839).
Talviselt helesinine valgete kirjadega plakat ja samasugustes mahedates toonides esinejate värvilise pildiga kaunistatud sisutihe kavaleht ahvatlevad varasemaid kohalesaabujaid kontserdi alguseni jäänud minutitel end teoste ja esitajate kohta kirjapandud materjalidega põhjalikumalt kurssi viima. Need, kel kodutöö tänapäevaste infotehnoloogiliste võimaluste abil varem tehtud, seavad end huvitavate heliteoste imeliste kõlade ootuses mugavalt istuma. Ja juba sisenevadki tänased esinejad kõike jäädvustava valvsa kaamerasilma vaateväljas kontserdipubliku ette, viiuldaja heledas kullatoonis pidulik kleit prožektorite valguses säramas. Esimesena esitusele tuleva Eduard Tubina (1905–1982) 1. viiulisonaadi esmaettekanne toimus 20. detsembril 1936. aastal Tartu Ülikooli aulas, maailmasõdadadevahelisel perioodil Tallinna Konservatooriumis tegutsenud mitmekülgse viiuliprofessori Johannes Paulseni (1875–1945) ühe väljapaistvama õpilase, 1931. a tema viiuliklassi lõpetanud Evald Turgani (1909–1961) ning pianisti ja hilisema ERSO esimese peadirigendi Olav Rootsi (1910–1974) poolt. Vaid 21-aastase Tubina kirjutatud tiheda faktuuriga, oma aja kohta väga modernse ja keeruka helikeelega teos esitab ettekandjatele suure tehnilise ja muusikalise väljakutse, mille tõttu kontserdikavades kohtab seda suhteliselt harva. Tänased esitajad, Marie-Helen Aavakivi ja Ralf Taal, haaravad kolmeosalise atacca (pausideta osade vahel) kulgeva teose üle kontrolli esimesest noodist ning viivad kuulaja oma esitusega oskuslikult kaasa mõtlema moel, et kogu ühele kesksele teemale ülesehitatud tiheda muusikalise materjali arendamise jooksul, helitöö viimase taktini välja, ei tehta hinnaalandust endale ega muusikasõpradele mitte üheski nüansis.
Nii Tubin kui tema õpetaja Heino Eller (1887–1970), kelle sünnist täitus läinud aastal 100 aastat ning kelle sulest pärinevad kontserdil järgmisena esitusele tulevad heliteosed – Lüürilised palad triole nr 1 ja nr 2 – on mõlemad olnud noorpõlves seotud viiuliga. Kui Tubin on oma lemmikinstrumendile kirjutanud Eesti viiulimuusika silmapaistvamad teosed, mille hulka kuuluvad 2 viiulikontserti, 2 viiulisonaati, sonaat sooloviiulile jpm, siis armastus selle instrumendi vastu viis 20-aastase Elleri kodulinnast Tartust, pärast esimesi kompositsioonikatsetusi Rudolf Tobiase käe all, jätkama viiuli- ja kompositsiooniõpinguid Peterburi Konservatooriumis, kus temast 1920. aastal sünnilinna Tartusse naastes sai hilisemal, pea pool sajandit kestnud pedagoogitööl õpetaja mitme generatsiooni Eesti väljapaistvatele heliloojatele. Arvo Pärt, Jaan Rääts, Lepo Sumera, Villem Kapp, Kaljo Raid, Roman Toi on vaid mõned nimed tema arvukate õpilaste hulgast. Siinkohal on oluline esile tuua ka maestro enda suur panus Eesti instrumentaalmuusika kirjutamisse ja arendamisse. Elleri Lüürilised palad triole annavad tänagi meeldiva võimaluse mõtetes kunagistel koolipõlveradadel või hoopis lapsepõlve talvistel metsateedel jalutada, valmistades oma põhjamaise hillitsetud romantilise meeleoluga kuulajat ette tõeliseks romantiliste tunnete tulvaks kontserdi viimasel pooltunnil.
Felix Mendelssohn-Bartholdy (1809–1847) nimi ei vaja romantilise muusika sõpradele lähemat tutvustamist, aga vähesed teavad, et ühe armastatuima ja enimmängitava viiulikontserdi (1844) autor, keda tema eluajal tituleeriti kui 19. sajandi Mozarti, oli juba varajases nooruses hinnatud pianist, kes vaid paar aastat enne tänases kavas esituseletuleva 1. klaveritrio valmimist kirjutas oma sõbrale Ferdinand Hillerile järgmist: „… ma ei kirjuta klaveriteoseid suurima rõõmuga – võimalik,et isegi mitte tõelise eduga –, aga aeg-ajalt ma vajan midagi uut, mida mängida. Siis ma mõtlen millestki väga pianistlikust /…/, on olemas üks äärmiselt oluline ja isiklikult võttes palju kaunim klaverimuusika haru – triod, kvartetid ja teised teosed klaveripartiiga nagu tõeline kammermuusika, mis on praegu üsna unustatud, ja tung tuua sellesse midagi uut on minu jaoks kohati liiga suur.” (Tsitaat kavalehelt). Ja tuleb tõdeda, et seesama rõõm, küll varemgi kuuldud, ent ometi värske ja tundeküllase muusika pulbitseva energiaga, täitis seekordki kogu saali ja iga kuulaja südame sedavõrd, et kõrvus säravalt helisevad klaveripassažid koos täiuslikult kõlavate viiuli- ja tšellopartiidega tõid hinge soovi üsna pea muusikale pühendunud esinejatega taas kohtuda.
Doktorikontsert. Marie-Helen Aavakivi (viiul)
Kaastegevad Ralf Taal (klaver), Andreas Lend (tšello)
