Eelmise nädala pühapäeval esitas Tallinna vanalinnas Mustpeade majas oma esikplaati kammernaiskoor Sireen. Olles neid varem pigem tavapärasest erinevas keskkonnas (Tallinn Music Week’il koos The Membranesiga) esinemas näinud, soovisin näha ja kuulda, kuidas nad esitavad enda klassikalist repertuaari.

Kontserdi algusajaks oli saal ootusärevat ja rõõmsameelset rahvast täis, kes värvilise valguse ja visuaalide paistel sagides ning esimeste plaadilt kõlavate helide saatel istet otsisid, ja kui viimased inimesed olid saali jõudnud, võis kontsert alata.

Kogu esitus oli üles ehitatud tohutult müstiliselt ja õdusalt. Lavale suunatud valgustid vahetasid erinevaid mahedaid värve (punased, sinised, roosad ja lillad toonid). Kiitus valguskunstnik Meelis Lusmägile, kes suutis suurepäraselt atmosfääri luua. Lavatagusele seinale olid projitseeritud plaadikujundusega ühtivad visuaalid. Mõlema autor Rihhard Krüüner suutis oskuslikult tuua paralleeli kahe reaalsuse vahel, millest üks oli selles saalis tekkiv Sireeni muusikat ümbritsev keskkond ning teine plaadi „Terra Incognita“ saladusi edasi kandev ümbris.

Kogemust rikastas ka lavalist liikumist suunava koreograafi, noore tantsukunstniku Kadri Sireli kaasamine. Liikumisel kasutati oskuslikult ära tervet saali. Sel viisil võisid lauluhelid kõlada nii selja tagant, tooliridade otstest kui ka saali eesosast. Kõndimise asemel pigem liueldi sireenlikult, kuna samme ei olnudki kuulda – publikust möödumised olid sedavõrd sujuvad.

Esineti stiilipuhtalt ning minimalistlikult mustas.

Kõik see näitab, kui hästi oli kogu sündmus läbi mõeldud ja millist rõhku oli pandud detailidele, mis esmapilgul võisid justkui tähtsusetud tunduda, aga kindlalt ning tähenduslikult paikapanduna andsid tohutult palju terviklikule elamusele juurde.

Samasuguse pühendumise ja detailiarmastusega oli pai tehtud ka kõigele, mis puudutas muusikat ennast. Lugude järjekord erines pisut sellest, mida võib kuulda plaadi pealt, aga kohapeal esitades ning kõiki teisi lisaväärtusi (valgus, visuaalid, liikumine, stilistika) arvesse võttes  tekkis kogu esinemisest järjepidev ja mõnusalt jälgitav tervik.

Laulmist alustati inimeste selja tagant looga „Ma arvasin, et meri on alati sinine“, mille Sander Pehk kirjutas just nimelt Sireenile. Kuulda oli meelierutavaid huilgeid, helide lainetusi ja kogu kuuldu tekitas pisut kõhedustki, aga samas ka soovi minna nende neidudega kaasa, laulda ja avastada maid koos nendega.

Järgmise loo jooksul („Tasase maa laul“) liiguti aeglaselt vahekäikudes järjest ettepoole ja mida lähemale lavale jõuti, seda suuremaks kasvas sisemine ärevustunne, mida võib tekitada ainult hingelähedase muusika kuulamine ning mille tunnusmärgiks on külmavärinad ja kananahk ihul. Laulu esitati koos selle arranžeeringu autori Tõnu Kõrvitsaga, kes lisas koorilaulule kandle helikihistuse.

Edasine kava järgis peaasjalikult sama järjestust, mis on plaadil, alustades „Der Wassermannist“ („Meesnäkk“) kuni „Cожаленья’ni“ („Kahetsus“) välja. Paigas oli dünaamilisus, nootide selge ja puhas esitamine, omavaheline suhtlus ning üksteise kuulamise oskus, võõrkeelsete laulude hääldamisõigsus. Näidati tõeliselt kõrgeklassilist koorimuusika esitust ainult sireenidele omaste elementide ja lugudevalikuga. Plaadi peal kõlava muusika esitajad panustasid ka kohapeal oma oskusliku pillimänguga. Samuti olid kohal lugude autorid Maria Kõrvits ja Tõnu Kõrvits.

Kontserdile järgnes tänuõhtu koos kartulisalati, viineri- ja tuunikalapirukate, köögiviljade, joogipoolise ning tordiga, millest said osa Hooandjas plaadi väljaandmist kindla summaga toetanud inimesed, sõbrad ja tuttavad. Kohal oli ka Kalev Rajangu, kes esitas oma tõlgenduse „Terra Incognitast“.

Tegemist oli suurepäraselt läbi mõeldud õhtuga, mille jooksul sai kogeda nii heli-, valgus- kui liikumisvõnkeid ning mis tekitas siirast tänulikkust, et Eestis on selline tore uuenduslik, läbiva kontseptsiooniga, professionaalne koor, kelle esinemist võib alati kuulama minna.

Terra Incognita

Plaadi väljaandmise jaoks koguti raha Hooandja kaudu. Seda toetati täies mahus ning soovitud summa isegi ületati. Toetajatele anti esitlusel vastavalt toetussummale võimalus saada tasuta pilet, pääseda esimesena saali, saada tasuta plaat ning kontserdile järgnevale tänupeole. Väljaandmise tarbeks korraldati fotosessioon, kus lauljad olid näkkideks kehastunud, ning samuti valmis plaadikujundusega ühtiv helkurpross, mida esitlusel osta sai.

Plaadikujundus kätkeb endas müstilisuse, vee, naiselikkuse ja tundmatu maa ühisosa. Huvitavalt on välja toodud värviliselt kumav näkisaba. Voldiku lehekülgedel võib näha (mere)tuules lendlevate juustega neidusid, inglis-, eesti-, vene- ja heebreakeelseid sõnu ning erinevaid detaile plaadi valmimise kohta.

Valik laulda laule erinevates keeltes toetab „Terra Incognita“ kontseptsiooni. Kuuldes keeli, mida ei tunne, tekib tahtmine seda eripärasust mõista, uurida tähendusi, kuid samuti tuleb tõdeda, et kõigest ei olegi võimalik aru saada. On asju, mis jäävad varjatuks.

Nende konkreetsete laulude puhul jäi mõistatamine aga lühikeseks. Plaadiümbrises peituvast voldikust võis lugeda, millised sõnad neil kaunitel lauludel eesti keeles on ning millised teemad läbivad laule. Räägitakse neidudest ja noormeestest, meelitavast tantsust ja ehteks saavast tasadusest, triibutuks triigitud taevast ja rahu ning tasakaalu maast, kadakatest ja harmoonilistest merikarpidest, kahetsusest, õrnusest ja armastusest. Valik on mitmekesine, aga siiski jäägitult sobilik sireenidele. Sõnumis väljenduvad maailma varjatud küljed, tundmatus, igatsus, saladuslikkus. Naishääled hellitavad, poevad hinge, panevad isegi igatsema midagi täiesti hoomamatut ja mõistuse piirest väljapoole jäävat. Mis küll võiks olla kõik see, mida me silmaga ei näe, aga millest on tekkinud maailma erinevais paigus sarnased legendid? On ääretult huvitav mõelda, millised võimalused jäävad argielu katva sirmi taha. Sireeni plaadiga on kuidagi lihtne neis mõtisklustes orienteeruda. Kuuldavad helid ja sõnum aitavad ning suunavad sel mõtterännakul edasi.

Kooriliikmetest on välja võlutud väga usutav ebamaisus ja õrnus, kuid samahästi ka tugevus ning enesekindlus, mille puhul tuleb kiita kahte dirigenti, Tiiu Sinipalu ja Ülle Tuisku. Ei jää kahtlust selle osas, kas liikmed oskavad või teavad oma partiid, kõik on viimse detailini paika pandud ja viimistletud ning samuti läbi tunnetatud. Erinevad hääled liiguvad kord koos, kord tõukudes üksteisest eemale, et siis jälle omavahel kokku sulada. Lisaks a capella’s esitatud lauludele võib saateks kuulda nii erinevaid instrumente kui reaalsuse ja heli vahelisi seoseid otsivat kaheliikmelist bändi Algorütmid. Viimasega koos tehtud kaks lugu teeb huvitavaks koorimuusika ja elektrooniliste helide vastandumine ning üksteisele uute tunnetuslike elementide pakkumine.

Eriliselt jäid kõrva Lembit Veevo ja Debora Vaarandi lugu „Kadakad“, Tõnu Kõrvitsa arranžeeritud Veljo Tormise ja Paul-Eerik Rummo „Tasase maa laul“, heebrea armastuslaul „Kalà Kallà“ („Kerge pruut“) ning Algorütmidega koostöös valminud lugu „Cожаленья“ („Kahetsus“).

Võib öelda, et tegemist on sihtmärgistatud, nii seest kui väljast hästi läbi mõeldud plaadiga, mille kuulamine on tõeline nauding.