Etendus “Liha luudel” Tartu Uues Teatris.
Lavastaja: Kertu Moppel.
Kunstnik: Arthur Arula.
Dramaturg: Maria Lee Liivak.
Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja.
Valguskujundaja: Priidu Adlas.
Kaasprodutsent Vaba Lava.
Esietendus 21. november 2014.

Käes on novembri lõpp, õhus on juba jõuluhõngu ja ootust. Kuigi kõik teavad, et talv on tulemas, siis ikka läheb ilm kuidagi liialt kiiresti ja üllatuslikult külmaks. Lumigi oli justkui ootamatus selles sügiseses lummas, kus oleks veel veidi soovinud teeselda, et käes ei ole järjekordne aastalõpp. Et aeg ei olegi nii kiiresti jälle edasi läinud.

Teatris Vaba Lava toimub midagi erilist. Midagi üles äratavat. Midagi mõtlema panevat. Seal etendub Tartu Uue Teatri „Liha luudel“. Etendust oodates istun viiendasse ritta, mulle paistavad silma neli prožektorit ja näkku tuiskab lavatoss, mis lõhnab eriliselt hästi. Tegu on sündmuste lõhnaga, mida olen alati väga nautinud. Lava põrand on täis katkisi õhupalle.
Juba etenduse algusest peale saab vaataja hakata süvenema millessegi argielust ja igapäevasest sügavamasse. Laval nähtavad jumalused annavad märku, et tulemas on midagi olulist. See äratab. Edasine pidude virvarr, kus nii mõneski olukorras võib keskmine eestlane ka ennast ära tunda, on väga kõnekas. Kõiki neid pidusid ühendab teatav rahutus. Inimesed, kes neist osa võtavad, justkui otsiks midagi või põgeneks millegi eest. Aga mida siis ikkagi otsitakse?

Kuna nii lavastaja kui näitlejate puhul on tegemist noorema põlvkonna esindajatega, siis on mõistetav, et neid paneb mõtisklema vastutuse võtmine ühiskonna ees. Ühel hetkel seisavad näitlejad hardalt ja alandlikult reas ning paluvad riigi poole: „Kallis riik…“ Sellele fraasile järgnevad iga näitleja lausutud palved, mida kõike võiks riik teha inimese heaks, et ta ometigi ise midagi ette ei peaks võtma. Noored ei taha võtta vastutust oma elu ja tegude eest.

Kertu Moppel on saanud hakkama sellega, mis ongi ühe etenduse puhul oluline – inimeste kõnetamisega, nende kaasahaaramisega. Vaatajal tekib tahes-tahtmata mitu küsimust. Miks kohutab meid mõte surmast ja isegi sellest rääkimisest? Miks me inimestena soovime nii väga kinni hoida elu ideest ning ometi ei ela me tõeliselt, vaid muudkui põgeneme reaalsuse eest? Kas on ehk asi selles, et säärane põgenemine annab meile võimaluse avastada enda juures mingeid täiesti uusi tahkusid, mille olemasolust meil aimugi ei olnud? Võib-olla on just need ebareaalsed hetked need, mis aitavad meil oma elu ja iseennast paremini mõista. Ja me näeme, et oleme suutelised hakkama saama ka olukordades, mis muidu oleks meie jaoks täiesti võimatud. Võib juhtuda, et need kõige sürreaalsemad, kõige ebaharilikumad momendid meie elus võivad muuta meie olemust, maailmapilti, kasvatada meis armastust nii iseenda kui kogu maailma vastu. Sürreaalsust saab oma ellu tuua mitmel moel. See ei pea olema kõige tavapärasem iganädalane reede-laupäev-pühapäev-pidu, vaid selleks võib olla rutiini tapmine kõige väiksematelgi viisidel. Võib minna avastama varem tundmatut kohta oma kodulinnast, sõita kuhugi kaugemale nii Eestis kui ka välismaal, suhelda inimestega, kellega ei ole kunagi suhelnud, maitsta toite, mida pole kunagi proovinud, minna ja proovida kasvõi ühte trenni – ehk hakkabki meeldima. Kõik, mis meid piirab, on vaid meie endi mõistus. Kui on olemas idee, küll siis saabub ka viis selle elluviimiseks.