Kui mõnikord võib õigustatult öelda, et kena pakend varjab sisu puudumist, siis Maimu Jõgeda esimese sooloalbumi „Pühendus” kohta seda väita ei saa.

Noor ja särav akordionist Maimu Jõgeda, kes õpib praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, on esinenud erinevatel festivalidel, muusikaõhtutel ja muudel üritustel juba aastaid, astudes üles mitmesugustes koosseisudes. Juhtusin teda esimest korda pikemalt kuulama aga alles tänavu juunis Eesti Kirjanike Liidu korraldatud romaanivõistluse võitjate väljakuulutamise pidulikul tseremoonial, kus ta mängis lihtsalt taustaks ja esitas muusikalisi vahepalu, mis sinna täiuslikult sobisid.

Kuna ta mainis seal korra, et esitas omaloomingulise pala „Pilvede tants”, mis ei olnud küll väga keerulise ülesehitusega, kuid just sellisena kaunis ja äärmiselt kergesti meeldejääv, siis sai hiljem guugeldatud, et vaadata, kas ta on oma lugusid ka veebi üles pannud. Leidsingi neid veidi – https://soundcloud.com/maimujogeda.

Kui märkasin vaid mõni nädal hiljem, et Maimu Jõgeda kogub Hooandja kaudu toetust oma debüütalbumi „Pühendus” väljaandmiseks, täpsemalt kujunduse ja trükikulude katteks, siis kuulasin need lood uuesti üle ja otsustasin toetada, et saada nimetatud albumi tänulikuks omanikuks.

Plaadi sain kätte Viljandi pärimusmuusika festivali viimasel päeval. Maimu Jõgeda esines seal vabalaval. Kui tema pühapäeva pärastlõunal toimunud lühike kontsert algas, taandus isegi vihm, mis varem publikut pelutas. Kuulajaid tuli juurde. Mõni paar keerutas vaikselt lava ees tantsu, teised elasid kaasa pinkidel istudes. Esinemiseks ettenähtud pool tundi möödus kiiresti.

Publik üritas teda küll lõpuks veel lisalooks lavale tagasi plaksutada, kuid päevakava oli kindlalt paigas, peale tulid juba järgmised esinejad. Maimu Jõgeda tuttavad ning muud fännid kogunesid lava kõrvale, et seal koos temaga pilti teha, plaate osta, autogramme ja pühendusi võtta. Tunglemine muutus päris suureks, kuid sain oma plaadi siiski kätte.

Kuulasin plaati veel samal õhtul (12 lugu, nende hulgas „Intro” ja „Outro”, kestus kokku 33 minutit ja 30 sekundit), ning uuesti nüüd, järgmisel päeval siinset lugu kirjutades. Raske on öelda midagi sisukat millegi nii kauni kohta, tahaks lihtsalt kuulama jäädagi.

Esimese asjana torkab plaati kätte võttes silma, et kujundus, mille on teinud disainer Kadri Kadalipp, on tõesti ilus, stiilne. Tundub, et see plaat isegi lõhnab omapäraselt – justkui nende taimede järele, mida on ornamendis kasutatud. Kui tegemist ei ole mingi pettekujutelmaga, mille kutsus esile vaid minu lõhnataju, siis on see igatahes päris nutikas lahendus, meeldejääv. Lühidalt – hea töö.

Kui mõnikord võib õigustatult tõdeda, et kena pakend varjab sisu puudumist, siis antud juhul seda väita ei saa. „Pühenduse” puhul on need omavahel kenasti kooskõlas. Kõige paremini sobibki seda albumit iseloomustama sõna „harmoonia”. See võib küll seostuda semantiliselt hoopis karmoška, mitte akordioniga, kuid on siin muidu täiesti omal kohal.

Mõningate lugude nimed („Lend”, „Ballaad vihmale”, „Videvik”, „Haldjate tants”) võivad jätta mulje, et tegemist on lausa kontseptuaalse kauamängivaga, millel leiduvad instrumentaalpalad räägivad ühe pika, peatükkideks jagatud loo. Nii võib seda ehk samuti võtta, aga kindlasti ei ole see album kirjutatud valmis ühe raksuga, mõne nädala jooksul kusagil loomelaagris, nagu viimasel ajal on kombeks. Tegemist on ikkagi aastate jooksul sündinud loomingu kokkuvõttega.

Hea küll. Sellest jutust siin nüüd aitab. Rohkem sõnu ma endast praegu välja ei pigista. Kuulan parem edasi seda albumit, mille iga lugu ütleb rohkem kui tuhat sõna, kuigi ei sisalda neist ühtegi (välja arvatud muidugi pealkirjad, palade nimed), maalides kauneid helimaastikke nende silme ette ehk peade sisse, kes oskavad vaadata kõrvadega, ja pannes hinge helisema.

Lõpetuseks jääb ainult loota, et esimene ei jää viimaseks ning selliseid sooloplaate tuleb Maimu Jõgedalt edaspidi veel.

Maimu Jõgeda tegemistega saab end kursis hoida Facebooki kaudu – https://www.facebook.com/maimumusic/.