Oli augusti viimane õhtu ning inimesed kogunesid Tammsaare maja õue kuulama Doris Karevat ja Jan Kausi. Igatsesin suve lõppu täpselt sellist üritust, kus saab istuda maha, juua veini ning kuulata ilusat luulet. Õhkkond oli ootustele vastavalt õdus – ebatavaliselt ilus ilm, kaasavõetud piknikukorvid ning üldine kaunis vine. Joodi veini või teed, söödi kas oma näkse või õuel korvides pakutavaid õunu. Esineti elutoa laadses kohas – õuel oli kaks tooli, laud ning lamp, mis tekitasid sumeda koduse tunde. Ette kanti teoseid teiste kirjanike pintslist ning nende hulgas kõlas mitmeid ilusaid ridu ja mõtteid.

Doris Karevaga oli mul esimene kokkupuude aastal 2009, mil avastasin esimest korda süvitsi eesti luulet. Toona olin temast vägagi võlutud – ta juhtis mu esimesi samme sügavamale luulesse ning oli mingil määral teerajaja mu enda toona eriti tooresse loomingusse. Olgugi et Kareva oli üks mu luulesüütuse võtjatest, ei olnud ma teda varem esinemas näinud-kuulnud.

Jan Kausi kohta ei osanud ma esialgu midagi arvata. Lugema ei olnud teda eriti sattunud ning esinemas polnud samuti kuulnud, kuigi olen kuulanud tema Ööülikooli loenguid.

Esinemisega alustas Kaus – siis oli heli veel eriti nõrgalt kuulda ning diktsioon tekitas samuti kohati segadust, kuid aimu ettekantava teksti sisust andis ta üpris elav ning kohati humoorikas maneer. Ka tema puhul said üles kirjutatud mõned kontekstist välja rebitud laused, mille autorid – nagu enamik neist – tuules kaotsi läksid. Kahjuks ei köitnud Kaus mind niivõrd palju kui Kareva, olgu põhjus siis tekstivalikus, kehvas kõlavuses või milleski muus. Samas meeldis mulle konkreetselt üks koht luuletusest, kus ta õpetaja häält parodeeris ning sellega kuulajaid naerutas.

„Näiteks jätta tegemata oma tänased vead”

Doris Kareva tekstivalik meeldis mulle väga. Tema olek oli üdini lummav – Dorises peitub mingisugune haldjalik salapärane võlu. Tema kuulamine oli igati nauditav ning seda ei seganud ka mööduv mootorimüra ja aeg-ajalt kostuvad laevade signaalid, sest isegi kui laused kaotasid tee minuni, oli tema miimika ning olemuse jälgimine samuti köitev. Ühtlasi on Kareva üks vähestest inimestest, kes suudab teiste tekste vahetult edasi kanda nii, et mõte vahepeal uitama minna ei taha.

„Surnute kuulamine on täiskohaga töö”

Vahepeal küsiti üksteiselt küsimusi ettekantava loomingu ja maise elu kohta. Karevalt kostus mitu nipsakat kommentaari ja vastust, kuid ka palju huvitavaid mõtteid, ning Kaus andis põgusa ülevaate oma viimasel ajal toime pandud kirjategudest.

Publikust esitati küsimus, millele olen ka ise mõelnud – kas on luule, mis on mõeldud pigem silmale, ning luule, mis pigem kõrvale? Kareva vastus sellele oli kaunis. Parafraseerides: luule ongi kirjutatud kas silmale või kõrvale. Lugedes on ta isiklikum. See on nagu kirik – saad sellest aina rohkem väge, olenemata sellest, mitmenda lugemisega tegu on. Selle väitega nõustun täielikult.

Kausi arvates on luule ettelugemisel eelis see, et saad seda erinevat moodi interpreteerida. Võtad mingi autori teose ning saad selle sisu amööblikuks muuta – saad seda enda visiooni järgi vormida ning tekst võib saada hoopis uue mõtte. Ometi eelistan isiklikult pigem lugemist, sest on vähe inimesi, kes (võõrast) teksti nii ette oskavad kanda, et see puudutab. Oma luule lugemine on ka muidugi omaette teema – neid, kes seda teha oskavad, nii et südamega kuulama paneb, on vähe. Lisaks on omaette lugemisel mingi võlu – see teeb asja palju intiimsemaks ja saad justkui luulega üheks. Nii ei vajagi köitev tekst mingisugust erilist esituslaadi, sest olgu esitus nii hea kui tahes, ei suuda see kunagi nii sügavale hinge süüvida kui vahetult paberilt-südamesse olukorra puhul.

Lõpetuseks lugesid mõlemad ühe teose ka oma repertuaarist. Kuna eelnevalt oli üleval interpretatsiooni teema, üritasin tuua paralleele ning erinevusi enda ja võõra luule lugemise vahel. Mulle tundus, et neid eriti ei olegi. Hiljem küsisin Karevalt, kas on mingi vahe ka, kas lugeda enda või kellegi teise loomingut, ja üllatuseks vastas ta, et tekst on tekst ning erilist vahet ei olegi. Minul on hoopis vastupidi. Teiste loomingu ettekandmisega kaasneb mingi enesekindlus tekstiga mängimise suhtes, samal ajal kui enda loomingu esitamine tundub liiga intiimne – oleks justkui publiku ees alasti ja haavatav. Samas võib see minu puhul tuleneda noorusega kaasas käivast kohatisest haprusest ja ebakindlusest.

Kokkuvõtteks on tegemist kena traditsiooniga ning ma arvan, et Tammsaare oleks üritusega rahule jäänud.