Prantsuse tume draamakomöödia „Valekonto“ võib vaataja päris kenasti läbi raputada. Film näitab veenvalt, kui suureks võivad tunded muutuda – justkui Rolling Stonesi laulus „Love Is Strong“, mille video haakub oma kergelt pahelise visuaalesteetikaga „Valekonto“ meeleoluga suurepäraselt.
Oscari-võitja Juliette Binoche mängib 50-aastast ülikoolis kirjandusloenguid pidavat Claire`i, kes on pärast 20-aastast kooselu abikaasast lahku läinud ja on nüüd leidnud endale noorema ehitusmehest armukese. Ehitusmeest aga peale seksimise naise seltskond suuremat ei huvita ja ta jätab kirjandusõpetaja peagi omapäi.
Claire vajab emotsionaalset lähedust. Naises tärkab vajadus ka kontrolli järele, ta tahaks saavutada olukorda, kus keegi ei saaks teda enam maha jätta. Ta otsustab käiku lasta oma treenitud mõistuse ja loob Facebookis piltilusa 24-aastase naise konto. Valekonto abil kavatseb ta imbuda eksarmukese lähedusse selleks, et veel vaadata seda mahajätmise asja.
Missiooni käigus tekib Claire`il aga chat-kontakt ehitusmehe fotograafist sõbra Alexiga. Kuna mõlemal õnnestub kuidagimoodi suunata vestlus unistusele ideaalsest partnerist ja ideaalsest minast, lööb kübersuhe kuumalt lõõmama ja haarab osapooled endasse. Claire paneb siiski vastu võimalusele veebiarmukesega päriselt kokku saada, kuigi noormees kõvasti peale käib. Nii jõuab Claire psühhoterapeudi juurde, et tekkinud tundepundart lahti harutada.
Filmi keskne küsimus on, mil moel väljendab inimese ettekujutus oma parimast minast tema hingelist reaalsust ja kuidas oleks seda ettekujutust võimalik ellu viia. Vastusevariante keerutab ja loksutab film vägagi intensiivsel moel ning selle käigus heidetakse valgust ka inimhinge tumedamatesse soppidesse.
„Valekonto“ on üsna äratuntav prantsuse/euroopa film. Näiteks kui võrrelda seda tunamulluse prantsuse draamapõnevikuga „Teine armuke“, leidub filmides vähemalt kolm sisulis-vormilist sarnasust. Nendeks on seks suurte akendega korteris öise linnapanoraami taustal, kangelanna rohked vestlused oma terapeudiga ja stseenid, mille puhul ei saa kohe aru, millist tähendust evib ekraanil toimuv tegevus.
Kel pärast „Valekonto“ nägemist viiekümnendates naise läheduse- ja eneseotsingutest veel küllalt ei saa, võib vaatama minna teist sama temaatikaga uut filmi „Gloria Bell“. Siinne peaosatäitja Julianne Moore on samuti Oscari omanik ja lugu rullub ekraanil lahti hoopis helgemates toonides koos rohke tantsumuusikaga 80ndatest.
Tulevased linastused: http://kultuur.info/syndmus/film-valekonto/
Foto: kaader filmist
