Banner photo for the post

“Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella”  Von Krahli Teatris
Lavastaja: Peeter Jalakas.

Dramaturgid: Taavi Eelmaa, Peeter Jalakas, Tarmo Jüristo.
Kostüümikunstnik: Reet Aus.
Tehnilised lahendused: Enar Tarmo.
Videokunstnik: Mikk-Mait Kivi.
Heliloojad: Jakob Juhkam, Ott Kartau ja trupp.
Koreograaf: Arolin Raudva.
Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo.

Pisut konteksti. Jean-Claude Forest’ „Barbarella“ nägi esimest korda trükivalgust erootiliste alatoonidega väljaandes V-Magazine 1962. aastal. Ajakirja peatoimetaja palus Forest’l luua mingit sorti naissoost Tarzani – Tarzella –, aga Forest’d see ei huvitanud. Selle asemel lõi ta kaheksaosalise saaga kosmosekuninganna Barbarella seiklustest 41. sajandil.
1964. aastal koondati eraldi avaldatud koomiksiribad terviklikumaks teoseks, mida turundati kui esimest täiskasvanutele mõeldud koomiksit[1]. Autorilegi ootamatult sai „Barbarellast“ kultuuriline fenomen, mis ennetas napilt tollast seksuaalrevolutsiooni ja tõi koomiksitesse esimese populaarse seksuaalselt liberaalse ulmekangelanna.

Aastal 1968, aasta pärast San Fransiscos (ja mujalgi) aset leidnud kurikuulsat Summer of Love’i istub De Laurentiis/Vadim/Fonda filmitõlgendus „Barbarellast“ – kus Forest’ töötas konsultandina – juba sobilikult soojale kohale, teiste analoogsete kõrvale[2]. Ajaloopendel oli vaid sada aastat tagasi kehtinud viktoriaanlikust pirtsutamisest kaugenenud teise äärmusesse. Ja „Barbarella“ oli üks selle paradigmaatilise moondumise kultuurilisi eel- ja kõrvalprodukte.

Tänapäeval mõjub „Barbarella“ teistmoodi. Kitšilik ja retrovaibine esteetika, projitseerituna lava ääristavatele ekraanseinadele – dekoratsioone põhimõtteliselt polegi –, toimib kurioosse ja kosutavana. Seksikas kosmosekuninganna teeb oma karvases roosakaslillas kosmoselaevas hädamaandumise vaikselt ja pingeliselt hämarduvasse elutuppa, kus on just vahetatud džinnipudelit ja nihestatud vaateid armastusest, ning toob kuuldavale õhetava tervituse: „Love!”

Lugu algab sarnaselt filmiversiooniga: Universumi President annab Barbarellale ülesande leida üles teadlane Duran Duran[3]. Asi on hüüumärgilise tähtsusega, kaalul on galaktiline rahu. Järgneb kosmiline rännak ühelt veidralt planeedilt teisele, mille käigus astronavigatrix triivib kõrvale filmis seatud kursilt, trehvab eklektilist valikut seksuaalselt vähem ja rohkem pärsitud tegelasi ning satub sinisilmselt teinekord lausa humoorikasse olukorda.
Seda kergemeelset saagat looritab ja seob omal kombel Raymond Carveri novell „What We Talk About When We Talk About Love“[4], millega tükk algab ja lõpeb, ning mis annab „Barbarellale“ vastukaaluks tiba küsivamat ja isegi pessimistlikumat nooti. Kumbki tekst ei pretendeeri otseselt mingitele vastustele selle osas, millest me siis õigupoolest räägime, kui me räägime armastusest. Pigem vastupidi, vaataja jäetakse pimedas omasoodu mõtisklema.

Mulle meenus üks Müürilehest loetud intervjuu Tõnu Õnnepaluga (kes muide oli samuti selle etenduse publikus), kus oli juttu sellest, kuidas armastus on praegusel ajal „tohutult ülekoormatud mõiste ja igatsus“; otsitakse kõike, aga leitakse vähe ja kaotatakse lootus.[5] Eks see ole osati ka armuvalu käes paberile ulgunud rohkem ja vähem romantiliste suleseppade pärand, et asja nii tõsiselt võetakse. Kuigi üldistuste järele lavastuses otseselt ei haaratud, siis võib-olla oli see tükk justkui anakronistlikus kuues noogutus, et kinnitada – saab ka lihtsamalt.

[1] Nähtavasti oli see küll edukas, aga tegelikult juba mitu aastat hiljaks jäänud turundusskeem. Aga 1960ndate koomiksiskeenel oli erootika ja ulmega, eriti kokkusegatult, keeruline lugu.
[2] Terry Southern, kes töötas „Barbarella“ stsenaariumil, kirjutas kohe järgmise asjana 1969. a „Easy Rider’i“, mille produtseeris, kaaskirjutas ja kus mängis Jane Fonda vend Peter. Hollywood on väike). 1968. aastal valmis mh Southerni (1958) kirjutatud romaanil põhinev film „Candy“, mille nimitegelasest naiivne blond neiu leiab ennast ikka ja jälle erinevate tegelastega seksuaalfarsilikes olukordades; antud juhul analoogne narratiiv ning sj ka üks veidramaid pulki Marlon Brando karjääriredelil (vt https://www.youtube.com/watch?v=XghPOP2b9mw).
[3] Algselt prantsuspäraselt Durand-Durand. Siit sai ka inglise rokk-kollektiiv Duran Duran nime.
[4] Novell pärineb samanimelisest lühijuttude kogust (esimest korda ilmunud 1981).
[5] https://www.muurileht.ee/kohaloleku-kunst-intervjuu-tonu-onnepaluga/