„Tappa laulurästast“
Sadamateater
Romaani on tõlkinud Valda Raud ja dramatiseerinud Urmas Lennuk.
Kunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll ja valguskujundaja Andres Sarv.
Mängivad Liina Olmaru, Hannes Kaljujärv, Andres Mähar, Liisa Pulk ja Maria Soomets.
Tuleb jääda inimeseks
Ameerika kirjaniku Harper Lee üle maailma populaarseks saanud romaani põhjal valminud Urmas Lennuki dramatiseering ja lavastus „Tappa laulurästast“ näitab, milline näeb maailm välja läbi lapse silmade – täiskasvanutest hoopis teistmoodi. Lihtsa, kuid samas tugeva sõnumiga lugu sai 1960. aastal ka Pulitzeri preemia.
Loo keskmes on väike tüdruk Nirksilm, kelle lesestunud isa Atticus peab kohtus kaitsma mustanahalist meest, keda süüdistatakse raskes kuriteos. Kõik teised arvasid, et mustanahaline on vägistamises süüdi, Nirksilm ja tema vend Jem nõustusid alguses teistega. Kuigi konflikti aluseks on rassismiteema, ei keskenduta mitte sellele, vaid üldisele inimlikkusele ja headusele. Loo arenedes näevad Nirksilm ja Jem, et maailm on tegelikult palju keerulisem paik ja kõik ei olegi nii, nagu esmapilgul näib.
Lapsed ja täiskasvanud
Võib märgata pidevat vastuolu laste ja täiskasvanute mõttemaailma vahel. Nirksilm (Liisa Pulk) ja Jem (Andres Mähar) nimetavad end täiskasvanuks, kuid tegelikult nad siiski erinevad suurtest inimestest. Lisaks lõpututele vaidlustele isa Atticuse (Hannes Kaljujärv) ja laste vahel toimub ka kahe mõttemaailma kokkupõrge, kui Nirksilm ja Jem peavad taluma proua Dubose’i alandamist ja solvamist. Lapsed ei suuda end siiski tagasi hoida, proua ütleb ka neile väga halvasti, ometigi käseb Atticus pärast vabandada. Läbi kogemuse õpibki aga kõige paremini.
Liisa Pulk Nirksilmana suudab tõetruult kehastuda väikeseks lapseks – oma olemuselt on ta ulakas, energiline ja rõõmsameelne nagu üks laps ikka. Kuid tuleb välja, et vahel veidi lärmaka ja jonnaka, poisilikult riietuva tüdruku sees on peidus midagi rohkemat. Ta on armastav ja õiglane, ta astub vapralt välja oma isa nimel ega luba oma ema solvata. Neid esmapilgul peidetud iseloomuomadusi suutis Liisa Pulk oma üdini lapseliku ja mängulise olekuga suurepäraselt edasi anda.
Õpetlik ja lihtne
Lavastus tekitas tunde, et inimesed on ilusad ja head. Isegi kui kõik inimesed seda ei ole, siis tuleb vähemalt ise proovida olla õiglane. Lastega rääkides rõhus isa alati sellele, et tuleb olla hea inimene. Sageli ei tahtnud nad isaga üldse nõustuda, kuid lõpuks olid nad Atticuse õpetussõnadest aru saanud. Nad mõistsid, et isa peabki mustanahalist kaitsma, sest see on ainuõige tegu, mida teha. Jem lausa otsis isa üles, kui ta polnud õigel ajal kohtusaali ilmunud. Nad said aru, et täiskasvanul oli õigus – vahel on mugavam nõustuda üldsuse arvamusega, kuid tegelikult peab „südames sirge olema“.
„Tappa laulurästast“ ei esita lihtsalt kolme lapse lugu armastusest ja sõprusest, eesmärk on õpetada olema ka üldiselt hea inimene. Samuti on tähtsad ümberolevad inimesed – kui vahel on ise raske millegi olulise väärtust elus märgata, siis aitavad seda teha teised. Lavastus täidab oma eesmärgi. Nähes, kuidas lapsed lõpuks elus vajalikku mõistavad, paneb see ka enda sisse vaatama ja küsima, mis on elus kõige tähtsam.
Info ja toimumised leiad siit.
