Õnnelik Lazzaro (Happy as Lazzaro / Lazzaro felice)

Alice Rohrwacher

Kui tahta teha religioosset filmi, mis ei mõjuks naeruväärselt ja mille tegelastega oleks võimalik vaatajal ilma piinlikkust tundmata lihtsalt ja empaatiliselt suhestuda, siis tuleks kindlasti võtta šnitti “Õnnelikust Lazzarost”. Filmi komplitseeritud loo edasiandmist alustatakse üpris lihtsate karakterite ja aeglase jutustamisviisiga, kuid mingil hetkel asendatakse filmi selline üheplaanilisus võluva mitmedimensioonilisusega. Pastoraalsest ja kergete grotesksuse varjunditega ajastufilmist saab seejärel messiaanlik, poliitiline ja paljutähenduslik allegooria. Üks keskkond ja aeg vahetatakse uinutaval moel ning igasugust absurdsust vältides teise vastu välja. See, millega vaataja siin kohtub, pole mingi sci-fi, vaid segu kristlusest, maagilisest realismist ja tondilugudest. Rohrwacher ei ürita vaatajat selle kõigega mitte niivõrd üllatada, kuivõrd kummastada. “Õnneliku Lazzaro” puhul nagu ei olekski tegu filmi, vaid pigem ikooniga mingist pühakust. 5/5

Valss vahekäikudes (In the Isles / In den Gängen)

Thomas Stuber

Soe, inimlik ja nukrameelne film, mis sisaldab mõõdukat kapitalismikriitikat, kuid kus tegelaste haavatavus, jõuetus ja leplikkus viimasega takistavad midagi muutmast, kuhugi mujale väljajõudmist. “Valsi” tegelased on surutud sotsiaalsesse perifeeriasse, kust igasugune väljapääsemise lootus piirdub ohutu, lihtsakoelise ja kapitalistlikult kultiveeritud utoopiaga. Erinevate näidetega (vägivaldne abielu, üksindus, ebakindel toimetulek), millele film ühtegi lahendust ei paku, vihjatakse parema homse püüdmatusele. Filmi tegelastele jääb seejuures vaid kaks valikut – kas vanduda alla või olukorraga leppida. “Valss vahekäikudes” ütleb, et võib-olla on kättesaamatud utoopilised tulevikukujutelmad need kõige lohutavamad, sest need on ainukesed tulevikukujutelmad, mis meil olemas on. 3/5

Hävitaja (Destroyer)

Karyn Kusama

Tugeva visuaalse külje ja esmaklassilise näitlejatööga (Nicole Kidman) žanrifilm, mille stsenaarium on keskpärane ja epiloog etteaimatav, viimane isegi veidi melodramaatiline. Samas puudub “Hävitajas” igasugune pretensioonikus tulla välja mingite uuenduslike aspektidega. Filmis ei ilmne sellist püüdlust, sest loo jutustamisele ja selle võimalikele keerukustele eelistatakse detailselt läbi mõeldud atmosfääri loomist. “Hävitaja” on oma žanrist täiesti teadlik ega liigu sealt kuhugi mujale, vaid üritab žanri enda sees teha kõike visuaalselt veenvamalt, silmapaistvamalt ja kultuslikumalt. Väike film, mida sobib vaadata just suurel ekraanil. 4/5