Mineviku labürindid (Everybody Knows / Todos lo saben)

Asghar Farhadi

“Mineviku labürindid” on perekonnalugu, mis selle asemel, et hakata järgemööda oma maailma ja tegelasi tutvustama või mingit laiaharulist sugupuud välja joonistama, viskab vaataja üpris kergekäeliselt perekonnaliikmete ja nendele lähedal seisvate inimeste vaheliste seoste ning viimast pingestavate, ehkki seni veel arusaamatute tähenduste keskele. Farhadi suudab erilise tähelepanu ja hoolikusega anda edasi väga kompleksset lugu. Iga järgneva kaadri või dialoogikatkega muudetakse vaataja arusaamist filmis kujutatud tegelastest ja nendevahelistest suhetest üha selgemaks. Algset segadust hakatakse järk-järgult korrastama, mistõttu muutuvad tegelaste valikud ja käitumine mingil hetkel mitte lihtsalt põhjendatuks, vaid mõnedel juhtudel isegi ainuvõimalikuks. Nii nagu filmi tegelased pannakse tegema detektiivitööd 16aastase Irene leidmiseks, nii tegeleb detektiivitööga ka filmi vaataja, ehkki laiendades seejuures oma haaret tervele perekonnale. See on film tundmaõppimisest, mis tipneb sellega, et filmi lõpus on iga varem tähelepandamatuks jäänud pilk ühtäkki tähenduslik. Vaataja on muutunud osaks kujutatud perekonnast. Ta on tõmmatud sinna sisse, olgugi et see, kes võib perekonda kuuluda, kes mitte, jääb filmi peamiseks juhtmotiiviks. 4/5

“Mineviku labürindid” linastub veel 27. novembril kell 19.00 Tartu Cinamonis.

Kliimaks (Climax)

Gaspar Noé

Visuaalne ja paiguti isegi letargiline virvarr, mis on vastand poisid-ühe-tüdrukud-teise-seina-ääres-pidudele. Filmi vaataja tähelepanu võib aga vaatamata üksikutele kaadrikompositsiooniliselt hästi lahendatud aspektidele takerduda tühja dialoogi ning stereotüüpsesse ja isegi banaalsesse loosse. Tegu on filmiga, mis võtab kõik oma klišeed suuresti mõnest USA teismeliste komöödiast (vt pidu, seks, tants, iseenda või oma koha leidmine teiste inimeste keskel, alkohol, tegelaste naiivsevõitu tulevikuunistused, poiste ja tüdrukute jutud vastassugupoolest, peole eksinud süütu laps, sageli kellegi väikevend või -õde, “Kliimaksi” puhul ühe tegelase laps) ja segab need kokku õudusfilmile iseloomulike elementidega (veel sündimata lapse surm, eriti halb tripp, juuste põlema süütamine, enesevigastamine, vägistamine, peksmine, intsest, lapse surm, enesetapp). Kui lisada siia juurde veel Noé peadpööritav visualistika, mille pingutatusest jääb “Kliimaksi” puhul mulje, et Noé on omaenda stiili keskpärane jäljendaja, siis teeb see kokku kompoti, mille söömine saab toimuda vaid sööja enda vastutusel. 1/5

“Kliimaks” linastub veel 20. novembril kell 21.30 Tartu Cinamonis ja 1. detsembril kell 22.00 Solarise Apollo kinos.

Poevargad (Shoplifters / Manbiki Kazoku)

Hirokazu Kore-eda

Film, mis on lisaks oma mitmele olulisele auhinnale kuulus ka selle poolest, et ei meeldi Jaapani peaministrile Shinzo Abele. Kui Abele ei meeldi peaasjalikult see, et muidu edukultuslikust Jaapanist antakse low-life kujutluspilt, näidates filmi tegelasi nende vaesusest ja sotsiaalsetest probleemidest hoolimata siiraste ja üldinimlikena, siis niisamuti ei meeldiks “Poevargad” ilmselt ka Viktor Orbánile, Helmedele või Vooglaid-Järvidele. Kore-eda näitab üles suurt sotsiaalset tundlikkust, et kujutada “Poevarastes” lugu perekonnast, mis paljude inimeste järgi perekonnaks ei kvalifitseeru. Ta mängib mõttega ebatraditsioonilisest perekonnast, kus ilmnevad lisaks varastamisele ja selle edasiõpetamisele ka perekesksed väärtused, mis on Jaapani ühiskonnas taandunud. Filmiga näidatakse, et veri ei ole kunagi paksem kui vesi, sest kui miski inimesi omavahel üldse seob, siis on see tähelepanu, mida teineteisele pühendatakse. 4/5

“Poevargad” linastub veel 2. detsembril kell 15.15 kinos Sõprus.