Banner photo for the post

Etendus “Onu Vanja” Vene Teatris.
Lavastaja: Igor Lõsov.
Kunstnik: Isabella Kozinskaja.
Helilooja: Aleksandr Zedeljov.
Fotode autor: Jelena Vilt.

Vene Teater avas 2014. aasta septembris oma 67. teatrihooaja Anton Tšehhovi „Onu Vanja“ järgi lavastatud samanimelise näidendi esietendusega. Teatri lavastaja ja kunstiline juht Igor Lõssov lõi laval vene intelligentsi hukkumise pildi oma koolkonna parimates, Konstantin Stanislavskist alguse saanud traditsioonides.

Millise näidendiga on tegemist? Pole vist mõtet hakata ümber jutustama Tšehhovi tuntud teose „Onu Vanja“ süžeed, sest klassikalisi lavastusi ei käi publik vaatamas teose sisuga tutvumise pärast, vaid selleks, et näha esitusviisi. Vaatajat huvitab pigem see, kuidas lavastaja ja näitlejad edastavad teistsugust nägemust. Lavastaja käsitleb teost läbi oma vaatevinkli ning see etendub vaatajale uue rakursi alt. Näitlejad mängivad ja töötlevad põhiteemat ning professionaalide käe läbi sündinud Lõssovi-Tšehhovi tegelased panevad igal korral uskuma, et järgmine stseen on teistsugune, mitte nagu Tšehhovi oma. Lugu hakkab arenema teise stsenaariumi järgi ja publikule avaneb alternatiivne reaalsus. Just see tekitabki pinget ja sunnib jälgima süžeeliini kogu etenduse vältel.

Ligi kaks ja pool tundi kestva lavastuse käigus loovad üheksa tegelaskuju ja üheksa surematut karakterit tšehhovliku universumi, mis eraldab vaataja välismaailmast ja täidab mõtted tolleaegse õhkkonnaga. Publik näeb, kuidas dialoog liigub teatepulgana näitlejalt näitlejale ning see loob pideva tegevuse mulje. Selles etenduses järgib lavastaja klassikalisi reegleid, kuid lisab ka oma isikliku tunnetuse noote. Lava on kui maailm. Muutmata dekoratsioone, kuid näidates neid eri tasapindadel, lisab lavastaja maailmale ruumi ja avarust. Juhtides tegelaskujude näoilmeid ja liigutusi, summutab ta traagika huumoriga ning seejärel elustab selle näitlejate häältega. Lisades muusikat, loob ta erilistel hetkedel erilise õhkkonna. Mängides valgusega, paneb varjud liikuma kindlas rütmis. Näidates kord üht, kord teist osa sellest maailmast, toob esile käimasoleva stseeni aktiivsed tegelased ja viib varju ning jätab ootele ülejäänud. Selles näidendis ei jää märkamatuks ükski stseen, sest iga lõik on tervikliku organismi osa.

Lisaks on suurepäraselt kehastatud Tšehhovi tegelaskujudel selgelt näha ka kaasaegseid jooni. Rääkides tegevuse põhiteemast, märgib Igor Lõssov, et näidendi pearõhk on asetatud asjaolule, et „vene haritlaskond, kes ei suutnud astuda rutiinist välja, võib arvestada sellega, et hea saab neil olla alles pärast surma“. Ja hetkel kui Oleg Rogatšovi kehastatud Astrov lausub näidendi vast kõige olulisema fraasi – „need, kes elavad sada või kakssada aastat pärast meid ja põlgavad meid selle pärast, et elasime oma elu nii mõttetult ja maitsetult, leiavad ehk õnnelikuks olemise mooduse…“ –, saab vaataja aru, et see on sõnum, mis jõudis temani läbi aegade. Vaataja kuuleb seda just hetkel, kui tema poole pöördutakse. Vaataja tunneb, et sattus ajamasinasse – ei ole 19. ega 21. sajandit ning kõik, mis toimus tol hetkel, leiab aset siin ja praegu. Saavutamatu „helge tulevik“ on aga tegelikult ajatu ning olemas on võimalus elada ja olla õnnelik tänases päevas. See vabastav arusaamine toob silma rõõmupisarad ning paneb taaskord imetlema surematut teost, mis on esitatud nii haaravas vormis.

Lavastuse kõige tähtsam on aga lõpustseen – see on võti, mis avab kogu tegevuse mõtte. See on Sonja monoloog. Kõik teised tegelased on ka kohal, nemad on liikumatud, kuid väga väljendusrikkad. See on onu, kes kuulab ja vaatab Sonjat lootusrikka pilguga. Need on vana lapsehoidja, Astrov, Telegin ja kohalik töötaja. Need on lahkuvad abikaasad Serebrjakovid. See on vanaeit Voinitskaja, kes seisab tardunult tõstetud käega ja jälgib nende minekut. Lava pöördub 90 kraadi ja juba ta lehvitab publikule hüvastijätuks. Sel hetkel vaataja tunneb, kuidas tegelaskujud eemalduvad, loodud maailma terviklikkus hajub, kuid neile kättesaamatuks jäänud „helge tulevik“ jääb temale, vaatajale.

Selle kinnituseks, justkui soovides anda näidendi tegelastele lootust, lõpetab lavastaja etenduse ansambli Tšaif muusika ja sõnadega: „Ära kiirusta meid matma…“