Mis tundeid tekitab mõte, et sinu ajule tehakse restart ja selles muudetakse midagi nii, et sa ei ole pärast enam sama inimene nagu varem? Kõlab praeguses ajas üsna utoopiliselt ja hirmutavaltki, kuid kes teab, mis tulevik inimkonnale toob. Tartu Uue Teatri lavastuses “Unusta/Unista”, kus tegevus toimub aastal 2056, on ühe eksperimentaalpsühholoogia instituudi teadlased just sellist sorti katseid tegemas.
Näidendi “Unusta/Unista” autor on Jim Ashilevi, kes sai selle psühholoogilise trilleri eest 2019. aastal ka kirjanduspreemia. Lavale on “Unusta/Unista” toonud Ingmar Jõela ning laval on 6 noort näitlejat, kes kõik on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 28. lennust, ehk näitlejad, kes on alles eelmisel aastal kooli lõpetanud.
Selle lavastuse puhul peab esiteks rõhutama erilist toimumiskohta. Nimelt etendatakse seda Tartu Ülikooli Uues Anatoomikumis koostöös TÜ psühholoogia instituudiga. Kes sealses ringauditooriumis on viibinud ja puupinkidel istunud, teab ilmselt, et välimuselt pole see just teab mis modernne ruum, mistõttu on kontrast etenduse tegevuse toimumise aja (aasta 2056) ja reaalse atmosfääri vahel väga tugev. Seda aga ainult positiivses mõttes.
Lool on kaks peategelast. Üks neist on psühhopaat Kristian Emminghaus, keda valmistatakse ette operatsiooniks, kus tema aju muudetakse nii, et ta muutuks “normaalseks” inimeseks, kes poleks ühiskonnale oma tapahimu tõttu enam ohtlik. Kristianit kehastab Nils Mattias Steinberg, kes teeb minu hinnangul suurepärase rolli, eriti arvestades, et terve esimese vaatuse on ta rihmadega seisulauale kinni seotud ja ta saab mängida vaid oma pead, miimikat ja häält kasutades. Teine oluline tegelane on Steffi Pähna kehastatav Emili Kraepelin, kes uurib Kristianit oma doktoritöö tarbeks. Nende kahe tegelase vahel on kummaline suhe, mis toob endaga kaasa üsnagi ootamatuid sündmusi.
Kuigi tegemist on looga, mis oma olemuselt käsitleb päris tõsiseid teemasid, siis saab etenduse jooksul ka nalja. Seda eelkõige kahe tegelase pärast, kelleks on robotid (Jane Napp ja Jaanus Nuutre), kes on 30–40 aasta pärast inimestele olulised abilised erinevates ülesannetes, kuid muu hulgas ka nt kriminaaluurimises. Tuleb märkida, et Napp ja Nuutre mängivad roboteid ikka väga hästi. Üks asi on see, et nad näevad välja küll inimesed, aga neis võib tunnetada teatud robotlikkust. Teine asi on nende liikumine, mis eriti Nuutre puhul on lausa koomiline ja kohati väga sarnane sellele, kuidas traditsioonilist roboti liikumist ette kujutatakse. Kolmandaks ja ühtlasi kõige lõbusamaks võib aga pidada nende tegelaste kõnet, mis teatud programmeerimisvea tõttu on etenduse esimeses pooles häiritud. Ühel robotitest on probleeme soome-ugri keeltes korrektse lausemoodustamisega, mistõttu kõlavad tema suust tulnud laused kohati nagu väga kehvasti tõlgitud Google’i tõlkelaused. Teine robot moodustab küll korralikke lauseid, kuid ei suuda hääldada täpitähti. Kokku moodustavad nad üsnagi koomilise paari.
Mulle meeldis “Unusta/Unista” väga ja see lavastus murdis end kindlasti minu viimase aja lemmikute hulka. Mitu korda etenduse jooksul tundsin isegi hirmujudinaid, kuid kui teater suudab selliseid emotsioone tekitada, siis ilmselt on selle saavutamiseks ka kõvasti vaeva nähtud.
Fotod: Gabriela Liivamägi
