Esimest korda KODA-st kuuldes meenus mulle Armin Kõomägi irooniline novell „Anonüümsed logistikud“. Selles loos on anonüümne logistik Martin ehitanud oma perele paarikümne ruutmeetrise elamu, kus pole ühtegi ülearust sentimeetrit. Ka Facebookis on juba aastaid ringlemas videod, kus pisi-pisikesel pinnal on olemas kõik eluks vajalik: mööbliesemed lükkuvad üksteise sisse, voodi surutakse päevaks lakke või vastu seina. Tundub kuidagi vaevaline. Ja mis siis, kui tahad ka päeval teha väikese uinaku? Ei muud, kui hakka aga jälle mööblit kokku voltima…

 Sammuke tulevikku

 Tänapäeva inimene mõtleb üha rohkem kokkuhoiule ja keskkonna säästmisele. Kas tulevikus, kui korterite hinnad samas tempos tõusevad ja energia veelgi kallineb, olemegi määratud elama kokkusurutult nagu mesilased tarus? Kui väikesel pinnal on üldse võimalik hakkama saada?

Eestlaste KODA on maailmas juba tähelepanu äratanud, saanud auhindu nii meil kui ka mujal. Elamispinda on seal umbes 26 m2 – ühe toa jagu. Kuidas kõik eluks vajalik ning lisaks veel ka elanik(ud) sinna ära mahutada? Otsustame selle välja selgitada ning veeta öö Tallinna kesklinnas KODAstay majutuses.

Ukse digikood ja kõik juhised saadetakse e-mailile, pole vaja võtit ega uksekaarti (pole midagi ära kaotada!). Juba väljastpoolt näib majake sümpaatne – seinte betoon tundub käe all mõnusalt pehme ja inimsõbralik. Ka välisuks on betoonist. Oleme harjunud mõtlema betoonist kui massiivsest ja kalgist ainest, kuid KODA uus betoon on meeldiv ja õhuke tuleviku ehitusmaterjal, ühtlasi ka hooldusvaba, veekindel ja pikaealine, nagu loeme hiljem KODA reklaamvoldikust.

Kui palju õhku ja valgust!

 Sisse astudes on üllatav ruumi suurus ja avarus – väljastpoolt tundub KODA tõesti palju pisem! Ja kui palju valgust! Majakese esikülg on neljakordsest klaaspaketist, väike aknake on ka „magamistoas“ ja WC-s/duširuumis. KODA on päris ehtne maja – siin on olemas kõik eluks vajalik ning sealjuures on see ka mugav ja elegantne, ei jäta kokkusurutuse muljet ega tekita klaustrofoobiat, kõik mahub lahedalt ära. Majas pole samas ühtegi ülearust sentimeetrit, kõik on oskuslikult ära kasutatud: trepp viib teisele korrusele magamistuppa, mille all on kööginurk ja WC-vannituba. Trepi all ja köögi kohal on panipaigad. Seinad, lagi ja põrand on kaetud heledas toonis puitkattega, mis on käe- ja jalasõbralik, aga samas elegantne. Mitmel pool seintel olevatest juhtpaneelidest saab reguleerida valgustust, temperatuuri jm. Lõbustame end hea jupp aega erinevate lülitite funktsiooni väljaselgitamisega, eriti mitmekülgseid võimalusi pakub selleks valgustus. Hiljem loeme voldikust, et ventilatsioon, küte ja jahutus töötavad ühtse süsteemina, sellega hoitakse kokku suur hulk energiat, mis tuleb päikesepatareidest. KODA tugevuseks pididki olema asjad, mida palja silmaga ei näe: energiasäästlikkus, hea ja tervislik sisekliima, innovatiivsed vaakumisolatsioonipaneelid ja muud erilised tulevikuvärgid.

Kultuur ja ajalugu kõigest kiviviske kaugusel

Meie suurest aknast paistavad Tallinna keskaegsed kindlustornid ja Oleviste kirik. Vanalinna pääsemiseks tuleb ületada tiheda liiklusega magistraal. Arhitektuurimuuseum on mugavalt paarikümne meetri kaugusel. Pärast muuseumikülastust istume trammi ning käime ära Balti jaama turul (3 peatust) ja Telliskivi loomelinnakus. Tagasi tulles jalutame maja taga mere ääres, avastame kõrvalhoonest toreda väikese kohviku, sušikoha ja elegantse veinipoe.

Jalutamisest väsinud, veedame KODAs laisa õhtu veini ja sušiga, vaadates telerist YouTube’i lemmikloomavideoid. Öösel magada on ka mõnus, ei hakka palav ega külm, õhk on värske. Ainult iga kord, kui mõni sadamast tulev raskeveok majakesest möödub (KODAstay asub tiheda liiklusega tänava ääres), on tunda värinat. See on teatud mõttes isegi romantiline, justkui magaks keset linna telgis. Muidu tundub maja aga tõepoolest üsna helikindel. See on suur eelis näiteks pappseinaliste hotellidega võrreldes, kus koridorist kostab pidevat kohvrirataste kõrinat.

Maja seljas – nagu tigu

 Hotellina välja üüritavas majakeses on terve sein praktiliselt tühi, selle keskel uhkeldab ülisuur telekas. Arutame hommikukohvi kõrvale, et kui peaksime siin päriselt elama, saaks sinna ehitada maast laeni seinakappe ja riiuleid. Tuleb muidki mõtteid, kuidas oma asju siia paigutada. Kui üks KODA elamu peaks oma loojate sõnul mahutama 1–2 inimest ja lemmiklooma, siis antiikmööbel ja savikujude kollektsioon siia muidugi ei mahuks. Majas oleks ruumi ainult eluks vajalikule. Aga kui palju mõttetut kraami tänapäeva inimeste korterites leidub ning milline katartiline tunne võiks olla sellest kõigest vabaneda!

Kui koduaknast paistev vaade tüütuks muutub, sulle pakutakse tööd kusagil kaugemal või tuleb lihtsalt tahtmine natuke keskkonda vahetada, pakub innovatiivne KODA võimalust oma maja „selga võtta“ ja lihtsalt uude kohta kolida. Vundamenti pole, majakese ümberpaigutamiseks veoauto ja kraanaga kulub vaid mõni tund. Kuidas selline mõte teile meeldiks?

Piltide autor on Pia Tasa