Tänavuse vanamuusikafestivali „Orient et Occident“ juubeliga seoses tuli lavale päris hea hulk erialaspetsialiste kogu Euroopast ja veidi kaugemaltki. Peajoones jäi mulje, et rõhk on sel korral Lähis-Ida ja India muusikal, väikeste kõrvalekalletega Hiinasse ja Euroopasse. Säästes lugemisvaeva, võib salgamata öelda, et kõikidest esinejatest enim jäi kõrva ja ürituse pani puhtalt oma taskusse (või santurikohvrisse) Paul Grant Šveitsist, kes, kordadel, kui saalis viibisin, veetis vähemalt poole kontserdiajast laval, olgu siis üksi või teiste muusikutega koos esinedes. Tema käe all valmis ka peaosa Lähis-Ida ja India komponendist.
Esimene ja kolmas õhtu olid üldiselt euroopaliku alatooniga, mängiti hoogsat kõrtsi- ja trubaduurimuusikat, kus laval oli FA Schola ansambel ja sõbrad, kellest erilist tähelepanu peaks osutama Poul Høxbrole Taanist, kes esines meisterlikult erinevatel puhk- ja löökpillidel. Kuulan ja vaatan ja imestan, kuidas üks mees mängib samal ajal mingisugust trummi ja vilet ning peas käivad ringi mälestused sellest, kui kunagi anti lasteaias võimalus trianglit taguda ning juba toonane üritus paistis kontimurdvalt keeruline – sestpeale olen oma näpud muusikariistadest eemal hoidnud.
Nimedest veel niipalju, et võitluskunstimeistrit Zhang Shangmini oli erhul (kahekeelne viiul) väga hea kuulata. Algatuseks kasvõi seepärast, et Hiina muusika oli tunduvalt hoomatavam, võiks lausa öelda, et läänelikum ja mitte nii eeterlik nagu näiteks Granti santuridel esitatud ülimeditatiivsed palad, mis kutsusid saalis esile tõelise unelumma.
Korraldusliku poole pealt võiks ehk kritiseerida seda, et mitte keegi, kes vähegi oma suu rääkimiseks avas, ei olnud võimeline täielikult ja arusaadavalt välja hääldama pea et ühtegi sõna. Oli asi Tartu Ülikooli aula akustikas või mitte, aga arusaadava diktsiooni eest võiks küll hoolt kanda.
Andes pealkirjale au, on aeg esitleda Paul Granti, kes, nagu ülal juba mainitud, ürituse puhtalt oma taskusse pani. Ta mängis India, Kašmiiri ja Pärsia santurit, mida peetakse klaveri kaugeks eellaseks, ning tablasid. Meditatiivseid palasid esitas ta kas üksi või koos tablasaatega, tegu oli igatahes väga eriskummalise muusikalise kogemusega: arusaamatu, kakofooniline, tsükliline, pulseeriv, justkui ümber pooli keriv ja keriv, väga kõikuva rütmiga, lausa ebamaine muusika. Kultuuride erinevus euroopalikuga tuli selgelt esile.
Hiljem Paul Grantiga hetkeks kohvitassi taga juttu puhudes rääkis ta muude asjade kõrval, et suurem osa paladest olid puhtalt improvisatsioonid, mis paistsid eriti selgelt välja muusikute ühistel etteastumistel. Eneselegi jäi saalis viibides osalt selline mulje. Iga esitus oli justkui klaveri- või kitarrisoolo, kus muusikud näitavad puhtalt oma instrumendi valdamise oskust. Esineja kinnitas, et järgmisel korral, kui Eestisse tuleb, võtab ta paar lauljat ka kaasa – neist on vanamuusikafestivalidel tihti puudus.
