Lavastus “Eluloomäng” (Max Frisсh) Vene Teatris.
Lavastaja Ivan Strelkin.

Tere, mu kallis! Kuidas sul läheb seal kaunis Zürichis? Mina käisin hiljuti Vene Teatris vaatamas teie kuulsa kirjaniku Max Frischi „Eluloomängu“ esietendust. Kuna lubasin hoida sind kursis meie huvitavate sündmustega, siis nüüd jutustan. Sina tead, et ma pole kaks aastat käinud seal – kartsin, et jälle pean kurvastama halva näitlejamängu või andetu lavastuse tõttu ning hakkan muretsema teatri tuleviku pärast. Ma siiski läksin, ehkki ei teadnud, mida oodata. Samas olin valmis kõigeks.

Kujuta ette: tegevus toimub prožektorivalgusega raamitud valges ruudus, mis meenutab valget paberilehte. Mul tekkis mõte, et see on nagu väljajoonistamata jäänud malelaud. Jah, näidend tõesti meenutab malepartiid, mida üritatakse mängida mitu korda uuesti, lootes, et õnnestub vältida dramaatilist finaali. Lavavalgus viib meid kord fantaasiamaailma, kord tagasi reaalsusesse – prožektori valguses mängib peategelane oma elu uut versiooni ning kui valgus kustub, pöördume tagasi tema olevikku. Mingil hetkel ilmuvad lavale erinevate riietega nagid ja suured peeglid – nagu annaks võimaluse proovida erinevaid rolle ja olukordi; loomulikult ilmub ka malelaud. Sinu ja minu lemmik punane kleit mängib ka suurt rolli: lõputu must taust, silmipimestavalt valge lava ja Tema üleni punases. Ideaalne!

Tavaliselt järgneb sõnale „elulugu“ tuntud isiku ees- ja perekonnanimi, ent siin on Eluloomäng nagu mingi iseseisvalt eksisteeriv nähtus. Seda uuritakse – kas tegemist on Saatuse või juhuslike sündmuste ahelaga; seda kirjutatakse ja siis tehakse ümber, see valitseb ja rõhub inimest, muutub temast tähtsamaks ning seetõttu üritab peategelane seda pidevalt muuta. Tuttav arusaam asjadest, aktuaalne teema psühholoogilise treeningu jaoks teemal „Kes me oleme: kas meie oleme need, kes mängivad malet, või oleme nupud malelaual?“.

Süžee näitab meile peategelast härra Kuhrmanni (Sergei Tšerkassov) keerulisel eluhetkel – enne lahutust pärast seitse aastat kestnud abielu proua Antuanetega (teda kehastavad korraga kolm näitlejat: Jelena Tarassenko, Alina Karmazina ja Anna Markova). Olles veendunud, et „iga inimese elulugu on vaid üks võimalikest variantidest“, kuulutab ta, et teab, kuidas tahab elada oma elu teisiti. (Oh neid mehi küll – muidugi mitte abielluda! Just seepärast ongi näidendi moto võetud meie lemmiku Tšehhovi „Kolmest õest“, Veršinini monoloogist: „Ma mõtlen sageli: mis siis, kui hakata elama uuesti, kusjuures teadlikult? Kui üks elu, mis on juba elatud, oleks, nagu öeldakse, mustand, teine puhtand…“ Ja nii edasi, kuni sõnadeni, et ta ei abielluks kunagi.)

Ja siis ilmub mingi metafüüsiline tegelane Registraator (Dmitri Kosjakov), kes annabki talle sellise võimaluse. Algul tundub mehele, et kõige lihtsam on eemaldada oma elust Antuanete kui kõikvõimalike õnnetuste põhjuse. Kogu esimese vaatuse vältel üritab mees tõsta naist ukse taha, kerida elu tagasi, et muuta sündmuste käiku ja lihtsalt vältida kohtumist temaga. Kõik ponnistused aga jooksevad liiva ning kõik teed viivad nad kokku. „Kuidas käituda kell kaks öösel võõra naisega, kes ei taha lahkuda, istub ja vaikib? See, mis juhtus, võinuks ka olemata olla!“ Mitte miski – poisile tekitatud trauma ega esimese naise enesetapp – ei kaalu üles soovimatust taaskord sooritada lõpueksameid, teenida sõjaväes, elada üle vanemate surma ja nende inimeste võimalikku hukku, keda ta toona päästis. Selgub, et on võimatu muuta minevikku olematuks, kuna see toob valu ja negatiivseid emotsioone teiste inimeste ellu. „Ta on olemas. Ei saa soovida, et laps, kes on juba olemas, äkki kaoks!“ Lõpuks näeb mees Antuanetet teisest küljest ja mõistab, et alahindas teda.

„Me nägime teineteist väiksemana, kui tegelikult olime. Miks me pidevalt pisendame? Mina pisendasin sind, sina mind. Me tundsime üksteist ainult pisendatud kujul.“

Valides lõpuks esimese versiooni, milles on Antuanete olemas, üritab Kuhrmann muuta oma tegusid ja käitumist, kuid muutused on minimaalsed. Nüüd ta hoiab end vaos, hoidub kõrvakiilust, mis omakorda hoiab ära kohese lahkumineku. Samas on kõigile selge, et Antuanetel on armuke ja et selline olukord ei saa kesta lõputult. Nii juhtubki. Mängitakse läbi kaks võimalikku varianti: raevunud mees laseb naise maha, kuid siis selgub, et mõistmist – Saatus või Juhus – ei tulegi. Üks süütegu tuli juurde, üks elu kadus. Teises versioonis lepib mees armukese olemasoluga, kuid hingepiinad toovad talle ravimatu haiguse. Pärast kõiki tulutuid katseid muuta minevikku, et jõuda vastuvõetava tulemuseni tulevikus, ärritub isegi Registraator (Dmitri Kosjakov mängis suurepäraselt!), kes astub ette võimsa monoloogiga teemal „Miks ei võiks olla kuidagi teisiti: miks mitte emigratsioon, miks mitte seelikukütt, miks mitte rektori amet?“.

Registraator saab aru, et peategelane ei suuda muuta oma elu, ning teeb sama ettepaneku teisele poolele. Antuanete nõustub, valib selleks tutvumisõhtu, ühe käiguga muudab kõik ära ja… kaob. Kõik. Mees on vaba. Ja vaatajad jäävad koos temaga silmitsi klassikalise küsimusega „Kuidas elada, et pärast poleks piinlikult valus…“ ning arutlevad edasi: kas oleks võimalik midagi muuta ilma lahkuminekuta, kas Saatus juhib meie elu või kirjutame me ise oma Eluloo või on see siiski juhuslike sündmuste jada.

See puudutab kõiki, sest igaühel meist on minevikus midagi sellist, mida kahetseme, mille pärast tunneme end süüdi, mida tahaks oma elust hoopis kustutada. Nähtamatud nöörid minevikust tõmbavad meid olevikus ega anna rahu. „Kell lööb. Kujud hakkavad liikuma, päevast päeva kordavad nad samu liigutusi. Kõik on ette teada, kuid iga kord see miskipärast erutab.“
Peab mainima, et alguses võtsid sündmused hoogu väga vaevaliselt, ma isegi ei suutnud olukorda süveneda. Pärast läks aga lõbusamaks (autori idee järgi see ongi komöödia): ümberriietumised, rollivahetused, tempokad, muutuvad versioonid. Ma sain nii naerda kui ka mõtiskleda, vahepeal isegi nutta. Nagu sa juba mõistsid, etendus meeldis mulle. Soovides teada, kas ma sain õigesti aru selle ideest, lugesin läbi ka raamatu. Peab tõdema, et meie noor andekas lavastaja Ivan Strelkin tabas ja edastas kõike väga täpselt, just nii, nagu autor oli mõelnud. Ainuke metamorfoos toimus peategelasega: originaalteoses on ta üsna tühine oleskleja, aga tänu Sergei Tšerkassovi sarmile nägime me laval lihtsalt ühte segadusse sattunud inimest. See tekitab kaastunnet ja soovi aidata leida tekkinud olukorrast väljapääs.

Ideaalis võik Maks Frisch mängida läbi veel ühe variandi: asetada Kuhrmanni saali, et ta saaks vaadata sealt oma elu tervikpilti ning, arvestades mineviku vigu ja tuleviku soove, koostada ise käike. See mõttekäik tuletas mulle meelde Robert Fischeri Juhuslikku malet – mäletad, kui muudetakse tähtsamate malendite paigutamise reegleid? Nautida mängu muutuvates tingimustes; lahendada ülesannet, muutes vaatenurka ja pöörates jõudude juhuslikku paigutust enda kasuks; murda välja rutiinsest raamist, lisada hasarti, tuletada meelde, et lõppkokkuvõttes on see vaid mäng, ehkki tõsine. Kas see pole suurepärane moodus kujundada endale huvitav biograafia? Võimalik, et kui Max Frisch oleks elanud ajani, mil Fischer tõi välja malemängu uued reeglid, saaksime me näidendist valmisvastused kõikidele küsimustele. Tegelikult on see „igav, ratsionaalne“ variant pigem tolle sama psühholoogiatreeningu jaoks. Seniks aga jäävad mind kummitama Kateriina sõnad A. Ostrovski näidendist „Äike“: „Miks inimesed ei lenda? Ma ütlen, miks inimesed ei lenda nagu linnud? Kui elav ma olin! Teiega olen ma täiesti närbunud.“

Ühesõnaga, kui tuled külla, läheme kindlasti Vene Teatrisse, kus minu arvates on taastumas meisterlikkuse kõrge tase. Ma tean, et oled heade lavastuste vaatamisega ära hellitatud, kuid olen kindel, et hindad ka seda näidendit kõrgelt.

Kallistan.
Sinu Tallinna sõbranna, teatrisse armunud tavaline vaataja parterist, OG.