Kümme aastat tagasi ilmudes oli Vladimir Wiedemanni raamat “Maagide kool” (Hotpress Kirjastus, 2008) absoluutne aasta underground-kirjanduse esiteos. Ilma erilise reklaamikampaaniata saavutas raamat kiiresti kultusliku staatuse, räägiti lausa Tallinna oma “Meistri ja Margarita” sünnist.
Raamat vääris kahtlemata kultusstaatust – andis tõuke Kiwa ja Terje Toomistu kureeritud legendaarse näituse “Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground” valmimiseks ERM-is ning näitusest omakorda arenes välja rahvusvahelistel festivalidel tunnustust saanud dokumentaalfilm “Nõukogude hipid”.
Wiedemannilt ilmus viie aasta pärast Maagide raamatule järg “Püha kaljukitse radadel” (Petrone Print, 2013) ning räägiti, et plaanis on suisa triloogia, mille viimane osa käsitleks küll mitte enam nõukogude aega, vaid autori juhtumisi Kolumbias, kus ta pärast Nõukogudemaalt välja saatmist aasta aega elas. Loogiline oli oodata, et järjekordse viisaastaku möödumisel saabki lugeda kauaoodatud triloogia viimast köidet, kuid seekord siiski veel mitte. 2019. aastal on kirjastuseks Tänapäev ning raamatu pealkirjaks “Tundmatu liit. Hipid, müstikud, dissidendid”, nii et endiselt käsitletakse Nõukogude Liidu ajastut. Tõlkinud Valdek Kiiver.
Tunnistan, see kärpis kõvasti esialgset rõõmu, kui eesõnast sai lugeda, et “järjepidevuse huvides” on peaaegu kogu “Maagide koolis” olev tekst uuesti trükitud, aga kuna esmasest lugemisest oli möödas kümme aastat, arvasin, et olgu peale, miks mitte üle lugeda! Enamik tekstist tuli lugemise käigus tuttav ette, kuid leidus piisavalt palju uusi/unustatud episoode ja täiendavaid nüansse. Näiteks arutlused tolle aja bändide repertuaari kuulunud Black Sabbathi kaverlugude ja Tallinna vanalinna kontserdipaikade ajalooliste müüride hõngu koosmõju üle või siis vahetegemine päev otsa kohvikus passivate kunstiboheemide ja korterites kommuunielu elavate hipide vahel. Raamatut lugedes meenus, et kuuekümnendate psühhedeelilise hipiliikumise kohta on öeldud, et juhul kui sa mäletad, mis sel ajal toimus, siis järelikult sind seal ei olnud. Arvestades, mida kõike ja millistes kogustes tarbiti, siis on Wiedemanni kohatine parunmünchhausenlik stiil selles valguses andeksantav.
Wiedemanni tekst iseenesest on küllaltki kergesti loetav, sellise väikese toetava keel-põses-huumoriga. Tõsi, korraks oli lugemine tuntavalt raskendatud. Seda siis, kui selgitati guru Mihkel Ram Tammi nullhüpotees-teooria põhimõtteid. Midagi nii keerulist (ja sogast) pole ma aastaid lugenud. Arusaamatut müstilist ajuteooriat lahati 5–6 lehekülje ulatuses. Kannatas ära. Kusjuures raamatu lõpupoole mainiti, et ingliskeelne variant sellest teooriast oli pea tuhat lehekülge ja see tuhat lehekülge oli vaja NSVL-ist kuidagi välja toimetada. Muidugi järgnes kohe omaette lugu, kuidas seda tehti. Kogu raamat ongi üles ehitatud sellistele järjepidevatele kirjeldustele kohati üsna hüplikest stseenidest ja väga intensiivsetest anekdootlikest-müstilistest lugudest, mis toimusid Wiedemanni enda või tema paljude koloriitsete tuttavatega, kes nägid välja nagu Jeesused ja kandsid johnlennonlikke ümmargusi prille.
Väga jutti ei suutnud neid juhtumusi lugeda, pidi enese mõistuse huvides lugemissessioone doseerima. Mul isiklikult kulus nädal kogu 500 lehekülje läbimiseks. Nädalasse mahtus ka tuntud vene rokkmuusiku Garik Sukatshovi lavastatud mängufilm “Dom Solntsa” (2010), mis käsitleb 70ndate vene hipiliikumise ühe liidri Solntse (kes figureerib korduvalt ka Wiedemanni raamatus) elu ja tegemisi ning pean tunnustavalt ütlema, et vaadatud film aitas konkreetse ajastu tabamisele vägagi mõnusasti kaasa.
Kokkuvõtteks võib öelda, et “Tundmatu liidu” puhul on tegu 2008. aastal ilmunud “Maagide kooli” täiendatud ja parandatud uustrükiga, mis sisaldab mõningaid uusi haruldasi fotosid, mis on seekord varustatud paljude täpsustavate ääremärkustega, ning lisatud on nimeindeks! Totaalselt unikaalne nõukogude hipiajastut defineeriv teos, mida tasub (üle) lugeda!
