Just sain oma kodusest raamatukogust lugemiseks välja õngitsetud Korini „Zvjozda po imeni solntse“ (Eksmo, 2006), kui sain teada uudise, et ka eesti keeles on kohe oodata Viktor Tsoi teemalist raamatut kirjastuselt Tänapäev. Suurepärane uudis, jäin põnevusega ootama, mõttes tiirlemas küsimused, kas eestikeelses raamatus on ikka Tsoi laulutekstid sees, kas ma saan lõpuks teada, miks Kino trummar püsti seistes trumme tagus, ja muidugi põhiküsimus –milline raamat on tõlkimiseks välja valitud? Neid on vene keeles ilmunud väga palju.
Selgus, et eesti keelde sai tõlgitud Vitali Kalgin, kelle sulest on siiamaani ilmunud lausa kaheksa Viktor Tsoi ainelist raamatut. Tema põhiteost, mis on pea 800 lehekülje paksune, ei olnud siiski valitud. Käiku läks tema Kino-saaga üks viimasemaid, aastal 2017 ilmunud teos.
Esimesena torkas silma kaanepilt, mis suhteliselt erksavärviliselt on rohe-kolla-punastes toonides ja Viktor Tsoi esiplaanil … valges särgis. Hmm, Tsoi ja Kino olid teada kui musta värvi austajad, seda on ka raamatus eneses mitu korda spetsiaalselt esile toodud. Julgeks öelda, et selle vana ansambli algusaegadest pärineva 1983. aasta mustvalge foto ülevärvimisega on kujundaja Andres Tali üsna mööda pannud. Olgu, raamatu seljakaane kujundus on täitsa ilusasti välja kukkunud. Köiteks on valitud flexibound, mis on täitsa hea valik, arvestades raamatu paksust ning et seal on kaks fotopaneelide osakonda. Samas tekitas see kaas ja konkreetse raamatukujundaja valik omapärase tunde, et loen parasjagu mitte Tänapäeva, vaid hoopis kirjastuse Tammerraamat väljaantud teost. Igal juhul oli mugav raamatut käes hoida ning lugeda, selles suhtes kõik hea.
Raamatu olemusest andis tabava kirjelduse autor ise, selgitades kohe esimeste lausete jooksul, et tõepoolest, enam-vähem kõik on teema kohta juba kirja pandud ning see raamat on kogumik erinevatelt inimestelt kokku kogutud mälestustest. Lugedes sain aru, et mälestusi oli võetud igalt poolt, alates internetifoorumite anonüümsete kasutajate mälestuskildudest kuni telesaadete ja intervjuude sõnasõnaliste mahakirjutusteni.
Raamat on liigendatud kolmeks osaks – esimeses osas saab lugeja kolmkümmend lehekülge kiirkursust Kino ajaloost. Teises osas, mis on oral history stiilis, räägitakse mõned sündmused veel kord veidi pikemalt üle. Näiteks kontsertesinemisest USA indie-filmide festivalil Sundance ning seal sõlmitud tutvuste kaudu küberpungi isal William Gibsonil tekkinud plaanist kirjutada filmistsenaarium postapokalüptilise Leningradi jõukude omavahelisest madinast Viktor Tsoiga peaosas. Muide, kui filmidest rääkida, siis soovitaks potentsiaalsel lugejal enne lehekülje 212 juurde jõudmist ära vaadata tolleagne perestroika ja glasnosti kultusfilm „ASSA”, samamoodi ka teine kultuslik film, kus Viktor Tsoi mängis peaosas, Rashid Nugmanovi lavastatud „Igla”, mille puhul ei jää lugejale saladuseks ei süžee ega ka mitte lõpukaadrites juhtuv.
Teine osa on mahult kolmveerand raamatust ning mälestuste hulgas leidub igasuguseid. Osade mälestuste tase tõi meelde Mark Twaini Tom Sawyeri seiklustes olnud episoodi, kus kirikus peeti Tomi ja Hucki „mälestusmissat” ning sel momendil, kui anti võimalus kohalolnutel „kadunukesi” meenutada, tõusis üks Tom Sawyeri klassikaaslane püsti ja teatas: „ Aga mina olen Tomi käest peksa saanud!” Päris peksasaanute mälestusi siin raamatus siiski polnud, ehkki Tallinnas olevat ühes õllebaaris seisuks läinud. Kusjuures seisuks võis minna kergesti. Päris mitu meenutust olid stiilis, et „oh, vaatasime, et mingi usbekk/kasahh/mongol istub siin, et mida on?” Aga pärast, kui toosama (tegelikult Korea päritolu) tüüp äkki laval esines, siis olid hoopis teised toonid kohe. Enamasti kõik mälestused olid kiitvad ning ülivõrdes – super, legend ja nii edasi. Paar negatiivi oli ka sisse miksitud, seda küll heli kvaliteedi pihta kontsertidel.
Kolmanda osa moodustavad Viktor Tsoi kultuslik jutustus „Romanss” ning Tsoi ja Kino toimetamiste minimalistlikus stiilis kronoloogia.
Raamatu üldist taset arvestades jäid minu jaoks lemmikmemuaarideks kaks episoodi. Esikoht läheb loole sellest, kuidas üks meenutaja oli kuskil Burjaatia kandis sünnipäeval istunud ja jutu käigus tuli välja, et ta on Tsoi tuttav ning siis tehti kohe spetsiaalselt pilti temast kui isikust, kes on Tsoiga kohtunud. Teise koha saab lugu sellest, kuidas Tsoi oli Voronežis ühe sõbra pool valget veini joonud ja siis see (tundmatu) sõber oli joodud pudeli etiketti säilitanud kui reliikviat! Aga suuremalt jaolt olid mälestused stiilis, et käisin kontserdil (plangupiletiga!), oli äge, igavene mälestus! Leidus ka asjalikke arutlusi/meenutusi, näiteks Aleksei Rõbini arutlus algse huumori kadumisest Tsoi loomingus, mis algaastatel oli veel olemas. Eesti kontsertidest oli üllatavalt põhjalik ülevaade. Mulle meeldis, kuidas ja kus Kino tüübid endale tookord Tallinnas öömaja organiseerisid. Tolle aja kohta tase. Samuti oli südantsoojendav näha ühel Tallinas tehtud fotol Tsoi kõrval laua peal Rumba sigaretipakki.
Kui fotodest rääkida, siis minu jaoks oli suur jahmatus see, kui avastasin, et originaalteoses oli üle 80 illustratsiooni, kuid eestikeelses väljaandes on kolmandik, kui mitte pooled, välja jäetud. Kahju. Aga originaalteose uurimiseks andis mulle põhjust tekstis kohatud sõna „pisisuupisted” – no mida, kes rääkis nii 80ndate vene rokiskeenes? Tahtsin teada, mis originaalis oli, selgus, et „melkije sakuski”. No oleks võinud siis tõlkidagi juba sakuskad, see oleks sobinud ilusti tõlke üldstiiliga, sest hiljem kohtas tekstis russitsisme veelgi, keegi kirjutas midagi bloknooti, kleebiti üles afišše, käidi gastrollidel jne. See, et bändinimed olid sulgudes originaalis eraldi välja toodud, oli isegi hea, jäi ära nuputamine, et mis bänd võiks olla näiteks „Halb Mõju”. Huvitav, et ansambel Zvuki Mu oli jäetud tõlkimata. Tõlkija Ülar Laugi tõlkeportfoolio järgi otsustades peaks tegemist olema kogenud mehega, aga seekord väga rahule jääda ei saa. Eriti just Tsoi laulutekstide tõlgete jaoks oleks võinud kellegi keeletundlikuma inimese abi kasutada.
Kerge fännina pean tunnistama, et oli kohati päris huvitav ja selline lihtsasti loetav raamat, kuid kahtlemata „põhjalikust raamatust”, nagu Eesti meedias olnud pealkirjad väitsid, on asi üsna kaugel. Jäi tunne, nagu oleks surfanud DVD-l lisamaterjalide sektsioonis ning põhifilmi seekord ei vaadanudki. Idee ja ajastuse eest (kinodes just linastumas Tsoi elust jutustav film „Leto”) 10 punkti, paraku ebaõnnestunud raamatuvalik, leidub paremaid. Samas andis raamatu lugemine põhjuse üle vaadata juutuubi arhiivides leiduvaid võimsa energiaga kontserte ning kuulata üle Kino diskograafia.
Tänapäeva kirjastusel on nüüd ilmunud kaks raamatut vene kõige kuulsamatest kitarrikangelastest (lisaks Tsoile Vladimir Võssotski biograafia) ja nagu ütleb vanasõna – ega kaks ilma kolmadata jää. Järgmisena Boriss Grebenštšikov?
Foto: Nikolai Krasnopevtsev
