Lavastus “Rising Matter” Kanuti Gildi SAALIS.
Lavastus, idee: Hendrik Kaljujärv.
Helikujundus: Hendrik Kaljujärv.
Valguskujundus: Revo Koplus.
Video: Emer Värk.
Esietendus: 17.11.2014 Tallinnas.

Vaadates Hendrik Kaljujärve etendust 27. novembril 2014 Kanuti Gildi SAALis, leidsin nii mõnegi sarnasuse prantsuse luuletaja Charles Baudelaire’i esteetikaga – ka tema lõi metafoorseid seoseid erinevate tajude vahel nagu heli ja värv, muusika ja maal.

Alguses oli lavaruum üpris hämar, ent tasapisi hakkasid erinevad helid ja värvid – noodi- ja pintslilöögi haaval, meenutades tegevusmaali – välja joonistama seisva mehe piirjooni ja tema tumedat varju. Järk-järgult võis taanduvas hämarikus aimata lavaseadet: tühi ruum vaatajate ees ja taustaks suur, tagantpoolt valgustusega lõuend täis pintslilööke. Korraga aga kõik segadusse viivad helid ja interaktiivsed joonistused lakkasid ning tugev valgussõõr paljastas lava keskel seisva näitleja. Tal oli käes kitarr ja ta asus sellel mängima, näppides alguses pillikeeli ja seejärel helisid kitarri peaga moonutades. Viimaks purustasid valjud ja müristavad helid vaikuse ning lõuendile ilmusid jõulised, üpris häirivad pintslilöögid. Kõik need eri meediumite ja vahenditega saavutatud visuaalsed muutused lõid laval helide ja kujundite vahel tugeva seose – muusika oli võimeline looma, muutma või hävitama mateeriat. Seda tahetigi etendusega demonstreerida. „Rising Matter“ on dünaamiline tükk – tunded ja kujundid vahetusid pidevalt. Näitleja lõi erinevaid olukordi, mängis eri instrumente, suhestudes ruumiga enda ümber või lõuendiga, millele ta maalis.

Iga etenduse osa võis tajuda kui eri elupeatükki, milles igaüks võis ära tunda omaenda tundeid või universumi sisemaailma. Kui üks instrument häälitses murettekitavalt või häirivalt, vastasid pintslilöögid lõuendil vaikse ja puhtaga või vastupidi. Nii meenutas iga kaja ja joonistus Baudelaire’i kirjeldatud fôrets de symboles’i – mets kui tunnete ja inimolendite metafoor. Iga hetk etendusel paistis aga seisvat kuristiku äärel, ilma et oleks kordagi täielikult sellesse langenud. Kujundid ja helid voolasid ringi, ilmusid ja kadusid taas, paljastades oma olemuse siin ja praegu. Iga olukord leidis alguse ja lõppes ühtaegu. Kujundid olid ajutised, paiknedes tähenduse teisel pool, andes tervele etendusele jõu luua ja hajutada tähendusi üheaegselt.

Usun, et alati ei ole vaja mõista kõige meid ümbritseva ratsionaalset põhjust. Suurema osa ajast kõnelevad tajud rohkem kui sõnad. Kõik liigutused, kujundid, hääled ja helid võivad meile jutustada mõnda lugu või anda aimu millestki tõeliselt sügavast. Meeldiv on lasta end kanda täielikult hingehelidesse kadunud radadele – just nii ma end tol õhtul teatrisaalis tundsin.