Julia Augi nimi Eestis tutvustamist ei vaja – teame seda sümpaatset punapäist naist „Seltsimees lapsest“ ning mitmest vene fimist. Nüüd on Vabale Lavale jõudnud näidend Julia perekonnast ja vanaemast. Nostalgilist lugu lapsepõlvest ja vanaemast raamistab teine lugu: Eesti Vabariigi kodakondsusest, mida Julia Augil hetkel enam pole. Sellest lavastusest ei ole kerge kirjutada. Pärast etenduse vaatamist on kulunud aega nähtu „seedimiseks“, sest vaadatu tekitas palju vastakaid tundeid ja ka küsimusi.

Tehniliselt laitmatu, stiilselt mustvalge tükk

Kõigepealt võtaks mütsi maha lavakujunduse ja tehnilise poole ees! Tegevus sujus laval ladusalt ning oli väga põnev vaadata, kuidas kasutati erinevaid tehnilisi vahendeid. Meeldis ka monokroomne värvigamma – kõik oli minimalistlikult elegantne, visuaalselt trendikas. Must ja valge justkui üksteisele vastandatud – see vist oligi autorite kollektiivi taotlus?

Etendus haaras juba algushetkest kaasa. Head näitlejad tegid laval tugevat tööd. Veidi häiris Mirtel Pohla pisut konarlik vene keel. Ehk oleks ta võinud ainult eesti keeles mängida? Venekeelne tõlge oli ju ekraanil kenasti olemas – võimalus vene vaatajaile (keda oli saalis arvukalt) pakkuda keelekümblust (koos subtiitritega).

Õrn ja isiklik lugu on jutustatud diskreetselt ja leidlikult. Julia vanaema, Juliale kustumatud mälestused jätnud soe ja südamlik naine, hakkab laval elama tänu Ülle Kaljuste suurepärasele näitlejatööle. Kõik viis näitlejat on väga tugevad ning mängivad laitmatus ansamblis, tempokalt rolle vahetades. Paiguti naljakas ja irooniline, mitte rangelt seisukohta võttev, vaid pigem hetki taasesitav tükk jätab vaatajale palju mõtlemisruumi.

Juured erinevas pinnases

Etenduse algul kõlab küsimus: kui paljudel meist on (olnud) vanaema? Eks ikka enamikul. Lavastus „Minu Eesti vanaema“ pani eelkõige mõtlema sellele, kui erinevas pinnases võivad olla meie kõigi juured. Kui minu vaarema pere Narvast Eesti Töörahwa Kommuuni tegevuse tõttu põgenes, oli seal Julia Augi vanavanemate tähetund. Ta vanaisa langes hiljem ise Stalini repressioonide küüsi, aga pärast sõda Narva tagasi kolinud vanaema kutsuti nõukogude ajal arvatavasti kui revolutsioonikangelast koolilastele kommuunist rääkima. Sel ajal, kui Eestimaale rändas üha rohkem ja rohkem võõrkeelseid ja -meelseid, kujunes väikeses Julias kodumaatunne Narva (ja selle küljealuse Ust-Narva, maakeeli Narva-Jõesuu) vastu. See tunne laienes hiljem (pärast iseseisvuse taastamist?) kogu Eesti riigile.

Lennuk, lennuk, vii mind Eestisse!

Etendus võib kohati äratada väga vastakaid ja kummalisi tundeid. Tüki lõpus on stseen, kus vanaema väikese tüdrukuna teeb paberlennukeid ja neid siis ruumi laiali lennutab. Seejärel teeb sedasama ka Julia. Lennukid liuglevad pimedasse saali, põrkuvad vastu vaatajaid. Lennuk, lennuk, vii mind kaasa … See kujund tõi (lavastaja kavandatud ja oodatud meeleolupildi asemel) allakirjutanule mõttesse 1944. aasta märtsipommitamise ja tänapäeval Eesti Vabariigi õhuruumi rikkuvad Vene sõjalennukid. Kummaline, miks tekkis just selline mõttelühis? Eks selline ongi me lähiajaloo koorem – haavad on visad paranema ning kollektiivne hirm võib vahel kohatult välja lüüa.

Igaühel meist on oma lugu ja oma Eesti

Palun minge kindlasti seda tükki vaatama (Narvas või Tallinnas Vabal Laval) ning siis jagage oma mõtteid. Veelgi parem, kui saaksime kõik rääkida oma (perekonna)loo. Meist igaühel on oma Eesti, oma vanaemad, oma valud ja rõõmud. See, et saame oma lugusid vabalt jutustada, on teraapiline – see annab võimaluse teisi paremini mõista, aga ka omaenda eluga edasi minna.

Foto: Siim Vahur