Yasmina Reza näidend „Kolm versiooni elust“ VAT teatris
Oleme kindlasti kõik olnud olukorras, kus hakkab äkitselt viltu minema ning siis ei saa enam pidama. Homseks tööpäevaks on vaja ettevalmistusi teha, aga laps ei taha uinuda, abikaasaga tekib tüli ning lisaks kõigele ilmuvad ukse taha sellised külalised, kes kutsutud vaid mehe karjäärile mõeldes. Kodus pole aga midagi süüa. Oo õudust!
Prantslaste elu keerleb suures osas toidu ümber, söömine on oluline nauding. Õhtusöök on ka seltskonnaelu rituaal. Sellises riigis ei saa pitsataksot kohale helistada ega Woltist karbikesi tellida. Õnneks on kodus ohtralt veini ja mõned näksid, aga ebaõnn on sellega alles alanud …
Istub seltskond veiniklaaside taga ja krõbistab väheseid näkse (küpsistele konkureerib ka teises toas kisav laps). Pinge mahavõtmiseks alustatakse seltskondlikku vestlust süütutel teemadel, aga jutt läheb lappama ning oledki märkamatult sattunud libedale jääle. Harriet Toompere koduperenaine Ines saab korduvalt hakkama naljakate fopaadega, aga ta pole selles seltskonnas ainus. Etendust vaadates valmistab suurt lõbu eestlasi samas olukorras ette kujutada. Kuidas saaksime hakkama meie, kelle jaoks small talk on midagi rasket ja harjumatut?
Näidendi tegelaskujud on usutavad ja elavad. Hubert (Tanel Saar) on edukas teadlane ja astrofüüsika instituudi juht, aga võime aimata, et tegemist on auahne ja domineeriva seksistliku tüübiga. Ines (Harriet Toompere) on ambitsioonika ja liiderliku Huberti frustreeritud naine, kelle suurim probleem näib hetkel olevat jooksvad sukasilmad. Nad peavad end Henrist ja Sonjast paremaks, nende korter asub peenemas linnajaos ja Hubert on teinud teadlasena kõva karjääri. Tunnetame, et nende pereelus pole kõik korras.
Henri (Margo Teder), usin teadlane ja hea pereisa, kel pärast aastatepikkust vaikimist on lõpuks valminud uurimistöö, loodab Hubertilt tööalast toetust. Tema naine Sonia (Elina Reinold), intelligentne ja ärgas jurist, on perekonfliktidest tüdinud, väsinud ja trotslik, kuid peab end Henri karjääri nimel kokku võtma. Õhtu edeneb, seltskond jääb järjest enam purju. Laps teises toas ei kavatsegi magama jääda. Näidendi pingekohaks on hetk, mil Hubert teatab Henrile, et tolle vastvalminud teadusartikliga samal teemal on just ilmunud üllitis Mehhiko teadlastelt.
Kuidas õhtu lõppeda võib, selleks on tuhandeid variante. Yasmina Reza on neist välja pakkunud kolm. Mingil hetkel öeldakse mõni sõna või tehakse väike žest ning asjade käik saab hoopis uue suuna. Kuidas vastu pidada pingele, kui su kaasa midagi kohatut ütleb või teeb? Kuidas taluda seltskonna ees kriitikat? Mäng on dünaamiline, olukorrad vahelduvad imekiiresti, jõujooned jooksevad kord ühes, kord teises suunas. Lavalt kiirgab soo-solidaarsust, seksuaalseid tõmbeid, viha, meeleheidet ja üleolekut.
Alati ei jää peale tugevam, targem ja edukam. Lõpplahendus sõltub sellest, kui kindel on abielupaari omavaheline side. Kui edukas sa välisilma jaoks oled, on üks asi, aga tõeline tugevus tuleb edukast paarisuhtest. Nääklustele ja pingetele vaatamata on tunda, et Henri ja Sonja austavad teineteist. Nende suhe on võrdsete liit, teist osapoolt ei suruta maha. Kui paaridünaamika on paigas, siis selle kõrval tundub ka karjäär ebaolulisem. Kaotajad on lõpuks need, kellel omavahel asjad logisevad. Aga astrofüüsika ja universumi seisukohalt pole sellel kõigel nagunii mingit tähtsust …
Lavastaja Karl Koppelmaa on asjale hästi pihta saanud ning tugev näitlejate nelik kannab kõik ideed kenasti välja. Kunstnik Karoliina Kull on teinud supertööd, luues minimalistliku ja kergesti teisaldatava lavakujunduse, mis on samas ka väga hubane. Pehmest poroloonist plokkidest saab ehitada nii istumisaluseid kui seinu ning laval aktiivselt liikuvad näitlejad pääsevad mööbli vastu põrkudes sinikatest. Näidendi alguses kenasti ritta sätitud porolooniplokid on selle lõpuks laval üsna kaootiliselt segi paiskunud – see on korrelatsioonis tarbitud alkoholi ja tegelaste vahel lappama läinud emotsioonidega.
Kavaleht oli suur pettumis – selle oleks võinud teha palju lühema ja odavama, kui oleks välja jäetud lavastaja pikk, pretensioonikavõitu ja keerulise lauseehitusega heietus, mis allakirjutanu arvates mitte kuidagi etendusele kaasa ei aidanud. Koppelmaa kirjutab seal, et ei tundvat kunagi mingit vajadust midagi selgitada ega põhjendada. Milleks siis üldse nii pikk jutt? Mihkel Seederi kokkuvõtet prantsuse näitekirjandusest ja Yazmina Rezast oli küll huvitav lugeda. Kavalehe kasutamist raskendab pisut imelik küljendusvõte (tekst joondatud keskele). Aga vähemalt fotod on seal ilusad!
Päisefoto: Siim Vahur
