Rakvere Teater on viimasel ajal toonud lavale mitmeid intrigeerivaid ja esmaklassiliselt lavastatud-esitatud draamasid, mis lahkavad inimsuhteid. Sügisel tulid välja Ingmar Bergmanni “Nagu peeglis” ja Anton Tšehhovi “Onu Vanja”, meenuvad tõsise alatooniga suvelavastused ja kevadel vaatajateni jõudnud “Kinnine kohus” (J.-P. Sartre). Kuulsa prantsuse näitekirjaniku Florian Zelleri näidendiga “Ilma sinuta” (“Si tu mourais”) jätkab teater sedasama liini.
Kirjaniku kaksikelu
Kirjanik Pierre (Eduard Salmistu) saab liiklusõnnetuses surma. Tema ateljeed koristades satub lesk Anne (Ülle Lichtfeldt) näidendi käsikirjale, mis väga tõetruult jutustab eaka kirjaniku elust, kellel on suhted noore näitlejatari Lauraga. Kaotusevalust vaevatud Anne’i jääb piinama küsimus, kas ta mees rikkus abielu, sest kõnealune noor daam (Jaune Kimmel) on ka päriselt olemas, tema telefon ja aadress on kergesti leitavad telefoniraamatust.
Kas Pierre tõesti pettis oma naist?
Ehk oli see kõik vaid vanaldase kirjaniku soovunelm? Pärast mehe surma tundub see küsimus ehk isegi mõttetuna; mis seal enam tagantjärgi muretseda, kõik on ju niigi läbi. Anne aga ei saa üle piinast, mis teda seestpoolt põletab ja hävitab, ta jätab töölkäimise ja keskendub tõe väljaselgitamisele. Tema jaoks pole küsimus lihtsalt vana mehe üleaisalöömises, vaid ta proovib leida vastust sellele, kas Pierre teda ikka tõeliselt ja päriselt armastas. Tajume vaatajana, et kinnitus nende armastusest annaks Anne’ile enesekindlust ja jõudu mehe kaotust taluda, Pierre’i truudusemurdmine muudaks aga kogu pika kooselu mõttetuks ja rööviks Anne’ilt viimsegi jõuraasu.
Peenelt tuunitud ja terviklik lavastus
Lavastaja Peeter Raudsepa lavastus on peenelt tuunitud ja tervikuna vägagi usutav. Raudsepp mängib etenduses kadunud kirjaniku südamesõpra Danieli, kellel on lesk Anne’i vastu pikaajalised soojad tunded, mis kohati kipuvad üles kaaluma lojaalsust kadunud sõbrale. Daniel teab Pierre’i suhtest Lauraga, kuid üritab seda esialgu Anne’i eest varjata, et teda säästa. Tõelise hiigelrolli teeb Ülle Lichtfeldt – tema mängitud Anne on tugev ja enesekindel naine, kes ei lase ennast elul maha murda, ometigi on kahtlused ja äng teda peaaegu hävitamas. Kõik tema hingevärinad on peenelt tunnetatud-mängitud.
Tegelikult juhtunu jääbki saladuseks
Etenduses vahelduvad mälupildid Anne’i ja Pierre’i kooselust stseenidega, kus Anne proovib tõele jälile jõuda. Vaatajale jääb aga lõpuni häguseks, mis ikkagi tegelikult juhtus ning mis on pelgalt Anne’i kartuste või Laura fantaasia vili. Lavakujundus ja kostüümid (Lilja Blumenfeld) on šikilt must-valged ning ainuke (kuigi tagasihoidlikult beež) värvilaik selles on Laura. Eriliselt pilkupüüdev on taustal keerlev video-installatsioon (Alyona Movko), mis koos kujunduse ja muusikaga loob eri hetkedel erinevaid tundeid-mõtteid ning aitab väljendada Anne’i ängi.
Me ei pea alati tõde teada saama
Kirjanik Florian Zeller on oma arvamuse tõe kohta avaldanud artiklis “Mõtteid teatrile kirjutamisel” (katkend kavalehel): “Enamik inimesi omistab tõele liiga palju tähtsust. Mitte sellepärast, mida tõde ütleb, vaid sellepärast, et see on tõde. Minu silmis ei ole tõel kui niisugusel omaette väärtust. Moraal ei seisne selles, et me peame tõde teada saama. Ja seda teiselt nõuda on lihtsalt austuse puudumine. Ma arvan, et see ongi kooselu üks suurimaid hädasid.”
Fotod: Kalev Lilleorg
