Idülli täis suveõhtul lükkad masinale hääled sisse, et sõita suveteatrisse Eesti kultuuriidentiteedi ürgpessa – Vargamäele. On sume ja soe. Tegelikult loodetakse sellistel harukordsetel suvehetkedel, et ei pea midagi peadmurdvat vaatama. Ei liiga tummiseid tundeid, pikki pause dialoogis ja jumala eest mitte lõhutud ja segipaisatud narratiivi.

“Eesti jumalad” on kui katartiline rituaal pilvede riigis, piiratud maal, kallis piiririigis, meie Maarjamaal. See on taoline häppening, millega võiks avada festivalid nagu Kukemuru Ambient, Kuru Plirr või Vilsandi Trance, sest ees ootab punk. Jah, mänguväljal on Peeter Volkonski, aga mitte ainult see pole põhjuseks, miks “Eesti jumalad” vallandavad võnke muidu muhedal, mannal ja muutusteta suveteatri rindel. Peamine on kari noori ja nende maagilised palved parema inimkonna ja Eesti eest.

“Eesti jumalate” peamiseks nurgakiviks on lavaka 28. lennu vilistlased, kes asutasid möödunud aastal Paide teatri. Lisaks teevad kaasa julge käekirjaga kunstnikud, koreograafid ja näitlejad muude kollektiivide hulgast. On tunda, et lavastus on olnud kõigile asjaosalistele südameasi. Veri valatud vihase Eesti vastu. Ei, pigemini higi meile kõigile halastuseks. Mingi tunne, mis nende sees niisama ei püsi, vaid mis tuleb välja paisata armastusena.

Kui olete väsinud Eesti juhtide väiklusest, ajalehtede lugemisest, ultraliberaalidest, uuest dieedist, kliimakriisist, omaenda osavõtmatusest, teiste passiivsusest, konnatiigi kompleksist ja Eestimaa lamedusest, siis on see just teile. Ja kui te väsinud ei ole ning teil jagub veel vargamäe-andreselikult jõudu oma õiguse tagaajamiseks, siis seda rohkem see lavastus teile sobib. Igatahes on seda meie hinge hoolekandeks praegu väga vaja.

Milles siis seisneb lugu või asja iva? Aluseks on igatahes Tammsaare ja tema klassikalised vertikaalse perspektiivi otsingud, hinge lunastuse ja tõe leidmise küsimused. Teiseks ühenduslüliks on soomeugri mõtteruum ja praktikad vaimuilmaga ühendumiseks. Kolmandaks pajatavad noorjumalad meile kaasaegse inimese elust üksinduse ühiskonnas ja materialistlikus edukultuses.

Kuidas hakkab see kõik omavahel kokku? Vast seletab seda minu jaoks kõige paremini Ene-Liis Semper oma kevadises kõnes “üksinduse ühiskonnast”.¹ Toon mõned tsitaadid:

“Eesti kannatab ühe olulise mõõtme, vertikaalse telje kadumise käes.”

“Koalitsiooni on meil vaja keskkonna jaoks, mitte vastupidi.”

“Piltlikult öeldes oleks nüüd hädasti vaja, et keegi oleks meile õpetanud puude ja lillede keelt.”

Lavastus mõtestab nii esteetiliselt, koreograafiliselt kui dramaturgiliselt lahti, mis on juhtunud tõega Eesti tõejärgsel ajastul? Kuhu kaob armastus? Kust tuleb põlevkivi põlemise tolm? 

Muidugi ei paku jumalad vastuseid sirgjooneliselt ja otseselt, nagu ei ütle sulle keegi ka elus, mis on must ja valge, õige või vale. Oma sisekaemus ja märkide süntees tuleb vaatajal ise ära teha.

Aga ei tasu karta, et nalja üldse ei saa või puudub vaatemängulisus. Vastupidi, tegu on ühe esteetiliselt huvitavama ja värvikirevama lahendusega, mida viimastest aastatest mäletan. Tahaks esile tõsta kunstnik Kairi Mändlat lummavate kostüümide ja dekoratsioonide eest.

Samuti tänada koreograafe, kes lõid jumalatele vägikangelasliku lavaliikumise, muutes selle “põliseestluse” eneseirooniaks. Eriti seerias, milles kujutatakse eestlast minemas sauna, valima ja lõpuks teatrisse. Nii luuakse kommentaar suveteatri külastamise kui armastatud tava kohta ning kõnetatakse lustlikult publiku segaduses ja hajevil meelt – mida ma siia õieti vaatama tulin?

Muidugi on kandev osa tekstil (Johan Elm), mis oli tihe, vaimukas, kriitiline ja tundeline. Ühel kaunimatest lõpuhetkedest on see ühtaegu jutlus, palve ja pihtimus. Selline, mida tahaks koju trükisena kaasa saada või hommikuti Vikerraadiost kuulata.

Lõpetuseks veel üks nope Ene-Liis Semperi kõnest: “Kui vaatajal puudub vaimne kontekst ja tema vertikaalne kanal on umbes, siis ei saa isegi geniaalne teos teda kõnetada ega viia kõrgustesse, kuhu muidu viia võiks.” Eks kostus ka minu kõrvalt mõne stseeni taustaks “nojah”, “midaiganes”, “kuule, ma ei saa aru”. Ma ei ütlegi, nagu oleks “Eesti jumalad” geniaalne – alguses ei saa vedama, kristlikud ja paganlikud tegelased on lahti seletamata, mitmed karakterid üleliigsed ja kavalehest võinuks leida rohkem viiteid algtekstidele. Aga kõigest hoolimata on see üle pika aja midagi, mis lööb südamesse, kombib alateadvuses ja pakub heli- ja lavakujunduses mingit esteetilist trippi.

Teel tagasi vestles teatrikaaslane telefonitsi ja väljendas järgmist: “Jaa, väga lahe oli, see oli see Paide teater, just lavaka lõpetanud noored, neil tasub silm peal hoida.”

Andku jumal, et Paides ikka pileteid ostetakse ja meie kivistunud narratiive ka edaspidi kangutatakse!

¹ https://arvamus.postimees.ee/6556488/ene-liis-semper-uksinduse-uhiskond