Maria Arnus-Kaasik: „Juu Jääbi“ sütitavad helid tulekindlale publikule

Meie „Juu Jääbi“ seiklus algab reede õhtul kell 17.30 Muhu Katariina kirikus. On vaikne, mitte üleliia inimesi. Istume ja ootame, kohe peaks algama. Villu Veski ja üks teine meesterahvas teibivad klaverit. Eemal asetseb huvitava välimusega keelpill. Kõik on mõnus ja õdus, viimaks kutsutakse esinejad „lavale“. Need on Ryota Nozaki (Jaapani helilooja, pianist ja produtsent artistinimega Jazztronik) ja kotomängija Asuka Yoshizaki. Algab imeline hingekeeli puudutav jaapanipärane heliline voogamine ja muusikaline voolamine. Just sel põhjusel teibiti klaveritki – lisamaks juurde summutavat materjali, et kõik kõlaks nii, nagu on kombeks Jaapanis – pehmelt ja sulnilt.

Kiriku akustika mõjub lummavalt – eriti veel, kui iidse Jaapani instrumendi mängija Asuka esitab vanima kotopala koos vokaaliga. Koto on eriline pill, mida peab enne igat muusikapala häälestama ja vastavalt sättima, kuid õnneks ei jäänud ka lisalugu tulemata. Samuti annab kontserdile kaalu asjaolu, et isegi Jaapanis on päris haruldane sattuda kuulama kotomängu.

Järgnevalt suundume Muhu Muusikatallu, kus on oodata järgmisi põnevaid artiste. Lavale astub Tenor Legacy: Baltic Stars koosseisus Timo Lassy Soomest, Deniss Pashkevich Lätist, Liutauras Janusaitis Leedust ning meie oma Villu Veski Eestist. Väga meelolukas ja puhkpilline kontsert – toredaim moment oli see, kui korraga kõlasid trompet ja kolm saksofoni.

Pärast seda astub üles ilmselt kuulsaim ja nimekaim päevaartist, Ann Shirley, kel kaasas bänd suurepäraste vokalistide, pianisti, trummari ja kahe kitarristiga otse Pariisist. Oli see alles lõbus seltskond, kes suutis tõeliselt iga kohalolijat kaasa haarata ja imelise ning värvika hääleskaalaga lummata. Tegemist oli soul-funk-rock-džässiga, kui püüda määratleda žanrit. Tõeliselt võimas ja tegelikult pigem kirjeldamatu kontsert ja artist.

Väikese hilinemisega saavad lavale jälle ka eestlased, värske kollektiiv Gram-of-Fun eesotsas särtsaka oma saare tüdruku Kristel Aaslaidiga, kelle puhul pidi taas tõdema, et vokaal on tõesti võimas. Väga funky ja tantsukas grupp, kuigi looming kohati mitte nii fun kui grupi nimi lubab – tõsistel muusikutel kipuvad teemad ikkagi diibiks libisema.

Öö jätkub jämmitelgis, mis on võib-olla isegi mõnusaim ja vahetuim osa päevast. Muusikud omas elemendis ennast ja üksteist nautimas, publik sealsamas ennast ja muusikuid nautimas. Kõik on mõnus ja tšill. Need, kes magama suunduvad, saavad uinuda mõnusate helide saatel, mõeldes vaikselt, mida lummavat järgmine „Juu Jääbi“ muusikapäev küll toob.

Laupäev, kell 14.00, Katariina kirik, Espen Berg Trio. Ei oska midagi oodata, kuid Norra kõlab juba iseenesest hästi. Ja ongi nii, et näha saab midagi ennenägematut!

Vaieldamatult minu parim elamus sellelt festivalilt. Väga mõnus ja orgaaniline, ilmselt suurelt osalt vabaimprovisatsiooniline etteaste. Kahjuks on jällegi kuidagi võimatu seletada, mis teeb ühe esinemise eriliseks, kuid kindel on see, et nägin esimest korda sellist trummide kasutust. Trummar kasutas vähemalt kuute erinevat eset, millega kiirelt vaheldumisi trummidel heli tekitada. Õrnalt lüües, kraapides, kriipides, koksates, puudutades, riivates trumme, taldrikuid, puidust karbikest, oma põlve, ja seda kõike kiirelt, nobedalt, vaheldumisi, õrnalt, mõnusalt, tunnetega, kooskõlastades kõike kontrabassi ja avatud klaveriga. Kõik voogas ja vulises, sahises ja krõbises nagu vihmake katusel või mööda libisev üksik auto öisel tanaval. Ühe pala puhul tekkis kindel assosiatsioon Saaremaa ilmaga, kus vaikne mõnus olemine vaheldub meeletu merelise tuule ja mölluga, mis samas jälle vaikuseks vaibub. Soetasin ka plaadi, mille ümbriselt vaatasidki vastu merelained.

Järgneb dinosauruste paraad – Eesti legendid: Mati Vaarman ja Elmu Värk Organ Trio. Minu eelistustes norrakate kõrval kohal number kaks. Kui ikka vanad tegijad tegema hakkavad, siis ei ole tõesti midagi öelda. Kuulad elavas esituses helisid, mis on saatnud sind lapsest peale ja näed ka seda, kes on olnud kogu selle HEA muusika taga. Süda täitub kuidagi suure heaolu ja tänutundega, mis antud sündmuse puhul segunes aga ka kahju- ja kurbustundega, kuna puudu olid ilmselt paljud, kellele oleks see kõik väga meeldinud, kes oleks suutnud pakkuda väärilist aplausi ja kiiduhüüdeid meie tõesti suurepärastele vanameistritele. On tõeliselt kurb, kui kontserdi lõpus peab korraldaja publikult aplausi sõna otseses mõttes välja nuruma. Piinlik. Mis paneb omakorda mõtlema, mis võis olla põhjus kogu festivali küllaltki hõredale publikuasustusele ja sellele, et see vähenegi publik oli kaunis passiivne. Samas tundus, et joogi ja söögi kõrvale kõlbasid need PÄRLID siiski.

Seejärel esitlevad Laura Põldvere ja Villu Veski (Laura ja W) suurelt jaolt Muusikatalus sündinud lugudest koosnevat värskelt ilmunud väljaannet „Crazy Enough“. Nagu ka pealkiri aimu annab, on etteaste julge ja huvitav, teatraalne ning eksperimenteeriv.

Kell 23.00 algab kauaoodatud ja paljureklaamitud Jaapani megastaari Jazztroniku DJ-set. Tõeliselt mõnus ja tantsuline etteaste. Kõigil on lõbus. DJ ise on muidugi hurmav ja meeldiv, suheldes rahvaga ning sütitdes kõigis armastust ja tantsulusti. Etteaste lõpetab ekspromptidee, kui kotomängija Asuka avaldab soovi teha ühe loo koos Lauraga, mis sünnibki sealsamas kohapeal, tekitades palju elevust ning now-and-wow-efekti.

Võiks öelda, et pidu läbi, aga EI. Lavalt liigutakse jämmitelki, kus jätkub disko DJ Tõnu Kõrvitsa plaadikeerutuste saatel. Keerutan jalga minagi – retro on lahe.

Kogu festivali võtab viimasel õhtul tabavalt kokku üks külaline, kes ütleb: „See festival vajub iseenda raskuse all kokku!“ Paremini ei saaksi öelda. Asi on aetud suureks ja kalliks, kuid inimesi on ülivähe ja need vähesedki on igavesti tuimad. Võib-olla võiks järgmisel korral kutsuda tasuta kohale vähemalt kümme muusikahuvilist noort, kes plaksutaksid õige koha peal ja hoiaksid melu üleval.

Kahe päeva lõpuks võib siiski tõdeda, et uinun rõõmsa ja õnnelikuna, olles saanud võimaluse rännata oma hingesügavustesse, teejuhtideks parimad muusikud ning kaaslasteks lummavad helid.