Ma küll ei fänna meie rahvussporti ega tegele sellega, aga pigem kipun arvama, et suur osa publikumist on sel alal üpriski pädev ja kui mitte, siis kujuneb üks hea tugitoolispordi sessioon vähemalt naudinguks. Sel korral on võimalus jälgida toimuvat Poolas, kus vana hea hundijalavesi ei lõpeta voolamist. Poolel vaatajaskonnast on samuti hammas verel.
Ei oska küll öelda, kas ekraanil tõsteti pitse nii intensiivselt, et ka publikum purju jäi (aurud läbi lina!) või oli film tõesti segadust pakkuv, sest mina, kes ma üldjuhul filmide, mille eest olen maksnud, lõputiitriteni saali jään, sain sel korral varem tõusta ja mitte viimasena. Hea kolmandik publikust oli hämmingus (peab küll tõdema, et kahjuks ei olnud saal täis), et mis siis õigupoolest juhtus.
Jah. Väärt küsimused.
Juutide ja poolakate ühisprojekt 1918. aasta näidendi, „Der dibek“ põhjal oli tõesti paljulubav. Harukordselt võib ka väita, et potentsiomeeter sel korral ei valetanud ja film oli tõesti hea. Vähe oli seda, mis ei meeldinud.
Sisust niipalju, et mees ja naine hakkavad abielluma ja saavad sellega isegi hakkama ja kõik on hea, kuni mees avastab – oh imet! – koduaia mullast imelise inimskeleti. Aga et siis asi sellega piirduks… Tegu on juudiplika laibaga, kes tunneb mehes ära oma kunagise kallima (ju nad olid välimuselt sarnased) ning otsustab pärast mõningast kiusamist ja hallutsinatsioone tema sisse elama asuda.
Kõik muidugi avaldub ääretult piinlikult ja otse tantsuplatsil külaliste silme all. Vanad head kurjast vaimust vaevatud epilepsiahood, lalisemine ja sel korral ka „The Power of Christ Compells You!“ ei aita ning vaimust lahtisaamiseks tuleb kasutusele võtta alternatiivsed vahendid.
VIIN.
Palju viina.
Ohtralt viina.
Kõigile meeletult viina, et nad unustaksid selle sündmuse ning ärkaksid kodus mälukaotuse ja mõttega, et „nägin vist unes, et pidin pulmas olema“. Panebki mõtlema, et ehk oli kogu lugu vaid alkouim, mis asjade käiku arvestades võib tunduda täitsa tõeline.
Saavutada taheti kas vaimu taandumist või külaliste mäluauku, ei teagi, kumb soov domineeris.
Pulmaliste püüe supernaturaalset aduda või ignoreerida sõltus täpselt nende promillist ja nii ka päriselus. Udu varjutab nägemist, isegi kui näha võib midagi, mida arvatakse mitte olevat. „Elame ju ometi XXI sajandil ja vaime ei ole olemas,“ püüab purjus mees pärast kontakti tolle manalakodanikuga kainele inimesele seletada. Kellel on nüüd tajud ja meeled paigast ära?
Üleüldiselt ja lõpetuseks aga metsikult head killud ja rinda näidatakse ka. Veidi õudne, aga pigem hitchcockilikult pinev kui ehmatav. Kogu jant possessiooni ümber, mida ehk ei toimunudki, on hurmav.
Pimedate Ööde Filmifestivalil:
https://2015.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/midnight-movies/deemon
