Avan Telliskivi Loomelinnaku Rohelise saali ukse. Kontrast selja taha jääva tavamaailmaga on seda äkilisem, et enda meelest ma ei hilinenud. Kõigepealt lööb mind pahviks valgus – kuldsed loojangueelsed päikesekiired kõledas tehasesaalis –, seejärel kannab muusika mind märkama plastist aiatoolidel istuvate inimeste keskel aeglaselt-aeglaselt väänduvat maskiga tegelast. Kui sama stseen toimuks kuuvalgel, kaoks laval toimuvast viimanegi koomika ning humanoidse plastnäo aegluubis liikumine tekitaks vaid õõvajudinaid. Säärane sissejuhatus lavastuse maailma häälestab mind millelegi ebamaisele, kummastavale paralleelmaailmale. Maskiga olend lahkub aga peagi saalist, tehes ruumi uutele tegelastele, kes hakkavad reipa agarusega laudu kokku klopsima.
Kadri Sireli lavastuse keskseks kujundiks valitud aiapäkapikk on üks kummaline nähtus. Ühelt poolt väljendub selles kaugete uskumuste järelkaja, kus maailma jagati peale tavapärase floora ja fauna ka kõikvõimalike müütiliste olevustega. Teisalt aga on muruplatsil ilutsev aiapäkapikk kitši ja väikekodanliku idülli sümbol, viimane, mida hoolega rajatud iluaia lillepeenrasse asetada, kirss tordil ja täpp i peal. Lisaks kõigele on selle vorm lapsemeelne, tihti kantud Disney-esteetikast ja seotud muinasjuttudega. Viimased viivad muidugi ringiga tagasi iidsema mütoloogilise kihistuseni, aga see on õnneks sügaval peidus. Inimnäolised kujud on üleüldse natuke kahtlased, mõned loodusrahvad ei tee laste nukkudele nägusid, kuna usuvad, et sel hetkel asuks mänguasja elama ka võõras hing. Nõnda peitub värvilises ja läikivas aiakaunistuses ühtlasi nii igatsus korra ja turvatunde järele, lapsepõlveihalus kui ka midagi seletamatut, ebateadlik kummardus salapärastele (aia)vaimudele.
Aeda, aiapäkapiku elupaika, iseloomustab erinevalt metsast või korrusmaja hoovist korrastatus ja turvalisus. Pärast IDA raadiost Gnoom.fm nimelise saate kuulamist, kus avati aia tähendust lavastusega seotud inimeste jaoks, tabas mind järsku äratundmine, et nii mõnegi linnas elava täiskasvanu jaoks pole aed mitte reaalne koht, vaid viirastuslik ussiauk lapsepõlvemälestustesse, kohta, kus on alati suvi ja kus saab paljajalu murul kõndida ning tikreid süüa. Selline arusaam aiast kannab endas igatsust kaotatud paradiisi järele, mis on endiselt küll ligipääsetav (käi vaid tihemini vanemate suvilas või osta võileivahinnaga lobudik Läti piirile), ent jääb siiski mõneti kättesaamatuks miraažiks, kuna idee või mälestus aiast on midagi muud kui selle haldamiseks vajaminevad vahendid ja oskused. Aed vajab kõpitsemist, ja töö ei lõpe eal.
Nõnda on askeldamisel keskne roll ka lavastuses, kus tegutseb kaks paari tegelasi, ühed maskiga ja teised maskita, lisaks raadiost kostuv hääl, kes käsutab maskita tüüpe (nimetagem neid lihtsuse mõttes inimesteks) kasvuhoonet ehitama. Hääl võib, aga ei pruugi kuuluda ühele maskiga tegelastest (nimetagem neid päkapikkudeks). Mõlemad paarid ehitavad ja asjatavad, ent erineval viisil – “päkapikkude” suhe materjali ja liikumisse on ettevaatlikum-hoolikam, lausa sensuaalne, sellal kui “inimesed” paistavad tegutsevat kiiremini kui mõtlevat. Ehk kajastub siin ka erinev maailmavaade – täiuslikkust taotlevate traditsionalistide aukartus tegutsemise ees, ja n–ö uusaednike väheste teadmistega, ent lustlik soss-seplus? Nende kahe rollipaari vaheldumine lisab lavastusele kiiremate ja aeglasemate stseenide dünaamikat. Mõlemaid rolle esitatakse aga koomilises võtmes, mis sunnib avastseeni ulmast peagi ümber lülituma.
Ehk kajastub siin ka erinev maailmavaade – täiuslikkust taotlevate traditsionalistide aukartus tegutsemise ees, ja n–ö uusaednike väheste teadmistega, ent lustlik soss-seplus? Nende kahe rollipaari vaheldumine lisab lavastusele kiiremate ja aeglasemate stseenide dünaamikat.
Huumor on alati õrn teema ning kõik ei naudi kunagi seda ühtviisi. Kindlasti on vaatajaid, kelle jaoks tekitab veidi totakate tegelaste toimetuste jälgimine hea tuju. Ja kindlasti ei saa öelda, et lavastus taandubki vaid naljale ja karakterite esitamisele. Siiski leian, et kõige mõjusam on huumor siis, kui sellega pehmendada raskeid teemasid, aga ebamugavaid küsimusi laval ju ei tõstatata. Jah, lavastuse tutvustuses kirjutatakse, et uuritakse ebaõnnestumist, mis võib ju olla isiklikus plaanis valus teema, kuid laval jäädakse küllaltki turvalisse tsooni, esitades läbikukkumist näiteks kasvuhoone ehitajate käpardlikkuse üsna etteaimatava koomikana. Eriti arusaamatuks jäi “päkapikkude” liikumisele koomiliste elementide lisamine. Etendaja vanamehemask on nagunii visuaalselt tugev komponent, mis balansseerib naljakuse ja kerge ebamugavustunde piirimail, mida tekitab alateadlik hirm kaetud näo ees. Milleks seda põnevat pingestatust multikapahalast meenutava koomilis-kurja hiilimisega üle võlli keerata? Või soovitigi seda rolli jämedate guašitõmmetega välja joonistada, et rõhutada lasteraamatu muinasjuttude kitši?
Ehkki leian, et koomilise teadlikku ülemängimist võiks lavastuse mõju huvides veidi vähemaks tõmmata, on tükis mitmeid visuaalselt mõjusaid hetki, samuti pakub huumorile tasakaalu eeterlik muusikaline kujundus. Kadri Sirel on loonud ühe veidra aia, mille tegelased tuletavad meelde, et mõnikord on kasvuhoone valmimisest olulisem labürindis mängimine, avades seejuures ukse mängulusti täis ja ebaõnnestumishirmuta lapsepõlvemaailma. Seega kui peaksin lavastust tuttavale soovitama, ütleksin – mine, eriti just päiksepaistelisel õhtul, kui ruum hakkab valgusega mängima ja lisab toimuvale veel eriliselt unenäolise mõõtme. Ent midagi jääb lõpuks siiski õhku rippuma, ja see miski ei ole vaid ehitustolm.
Autor, lavastaja, etendaja: Kadri Sirel
Kaaskoreograaf, etendaja: Chiara Cenciarini
Kunstnik: Helena Keskküla
Valguskunstnik: Karolin Tamm
Muusikaline kujundaja: Endamisi Salamisi
Helitehnik: Karl-Elias Teder
Produtsent: Liisa Liksor
Kaasproduktsioon: Sõltumatu Tantsu Lava
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Telliskivi Loomelinnak, Viljandi Teatrihoov
Esietendus: 15.05.2019 Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis
