NUKU teatris esietendus 20. jaanuaril visuaalne absurdikomöödia, millega tähistatakse Helle Laasi 50 aastat selles teatris.

NUKU ovaalsaali laval olid 77-aastane Helle Laas ning 45-aastane Kaja Kann, kes on teose autor, lavastaja, kunstnik ja koreograaf. Need vanuselised parameetrid toodi välja tüki kodulehel, kuid raske on mõista, mis põhjustel. Minu jaoks ei jõudnud sel õhtul lavale äratuntavat diskussiooni vanuse, vananemise või vanusevahe üle. Küll aga rändasid mõtted mööda neid tuttavaid, kel aastaid üle seitsmekümne, kuid kes ei tituleeri ennast vanaks või väsinuks. Eks igaühel on erinev lugu.

Väga raske on rääkida lavastuse sisust, kui seda nagu polekski. Mõned monoloogid ja meenutused, kaks-kolm tsirkusetrikki ning paar dialoogi – ja oligi nagu kõik. Võib-olla saab seda vabandada väljendiga “moodne teater”, võib-olla see just ongi see kodulehel reklaamitud absurd. Komöödiaks ma lavastust siiski nimetada ei julgeks. Kuigi jah, huumorisoon on ülimalt individuaalne, nagu on ka kõik muud maitse-eelistused.

Olgugi, et sisu poolest seosetu, pakkus lavastuses rõõmu helikujundus, valgustus ja kaks efektset kostüümi. Kellukestega keep mõjus efektse avamänguna ning lootsin väga, et ringiga jõutakse selle teemani tagasi. Ka Laasi prožektorivalguses sillerdav diskorüü tõi etendusse visuaalset efekti ja sära.

Eelistan teatrisse minna liigse eelinfota. Iga lavastus peaks kõnelema enda eest ilma täiendava selgitava jututa. Kui hiljem peakski selguma, et kultuurikiht on tüki mõismiseks liig õhuke, saab end tagantjärgi temaatikaga kurssi viia. Mida aga teha etendustega, mille puhul ei saa aru, kas asi on vaatajas või tükis?

Ikaaria tähendab väljamõeldud maailma. Kuna kõigi fantaasia on võrdselt väljamõeldis, ei saa öelda, et ühe fiktsioon on õige ja teise oma väär. See ongi loomingu ilu ja õnn. Usun, et “Ikaaria mängude” puhul peitub rahulolu vaataja maitses ja võib-olla sobib absurd vaid edasijõudnutele.