Pühade aeg peaks ideaalis pakkuma meelerahu ja andma võimaluse perega koos olemiseks. Kõik sellele eelnev meenutab ultramaratoni distantsi, kus riströöplemise lõpp näib mägede kaugusel olevat. Iga päev algab justkui stseeniga „Lõputu küünlapäeva“ filmist, kus sarnaselt peategelast kehastavale Bill Murrayle tuleb ärgata samasse päeva. Hommik see on dušš, kiire kohv ja pudru ning tulebki kuhugile minema tormata. Esimese raksuga üles ärgates, ei meenugi otseselt kuhu sel korral siis minna tuleb. Aga külmast ja pimedusest pole pääsu. Tudengina leian end mõttekaaslastega tihti sarnasest situatsioonist, kus millegi ära tegemisel ei saa jääda loorberilehtedele puhkama ja tehtu üle mõtisklema, vaid pigem on pilk suunatud tulevikku, et mis nüüd järgmiseks. Tõenäoliselt ei mõtle nii ainult tudengid, vaid see on omane kõigi eluvaldkonna inimestele.
On hea, kui on leidub mõni hetk maha istumiseks. Eriti hea on kui selleks on mõni kontsertipaik, kus ei tulegi nii väga midagi vaadata, vaid saab vabalt silmad sulgeda ja keskenduda kuulamisele. Teadupärast on kuulamine, kui millelegi keskendumine põlvkonniti üha enam hääbuv oskus. Kirikutäis kuulavaid inimesi koondus aga möödunud pühapäeval Pärt Uusbergi naiskoorimuusika autoriplaadi esitluskontserdile Nigulistesse. Kuna mul puuduvad oskused hinnata tema loomingut muusikalistes terminites, heidan valgust pigem atmosfäärile, mida kontsert esile tõi.
Pärt Uusberg on noorema põlvkonna helilooja, kes on oma loomingulise tegevuse eest pälvinud palju auhindu ja saanud tunnustuste osaliseks. Usun, et pole palju inimesi, kes ei arvaks, et „Õhtu ilu“ on üks kaunimatest eesti heliloomingu ajaloos. Isiklikult jättis Uusbergi looming kustumatu mulje, kui sattusin kuulama segakoor Huiki kontserti ühel suvel Muhus Katariina kirikus. Võluvust lisas kontserdile muidugi kiriku uskumatu akustika. Sellel korral võis kuulda Uusbergi loomingut aga hoopis neidudekoori Kammerhäälte esitluses, mida oli saatmas keelpilliorkester ja ka löökpillid. Üldjoones hilinejate peale ei halastata, aga tunnen, et antud kontekstis lisas see kontserdile natukene minu jaoks vürtsi. Hilinenuna sain osa sellest, kui ootamatu on kui koor ei esine traditsiooniliselt publiku silme ees, vaid selle taga. Olles sattunud peaaegu nö lavale, avanes mul hiljem võimalus siseneda kirikuruumi külguksest ja näha kuidas kogu kirikus olevate inimeste pilgud olid suunatud kuhugile kaugusesse kiriku kõrgustesse, imelisele Rode altarile, või sootuks suletud vaadates iseendasse. Keegi ei püüdnudki lootusetult niheledes ja pöörates selja taha vaadata vaid olid keskendunud kuulamisele. See oli nagu antud aeg oma nädalate, kuude või aastate üle järele mõtlemiseks. Kontserdi teises pooles küll koori positsioon muutus ning ka kõige uudishimulikumate inimeste huvi sai rahuldatud. Pühade eel tihtipeale soovitakse individualismile ja materialismile suunatud ühikonnas kunstlikult tekitada sentimentaalsust ja ülevaid tundeid. Milleks muidu korraldatakse nii palju erinevaid jõulukontserte. Mul on hea meel, et Pärt Uusbergi autoriplaadi esitluskontsert polnud üks sellistest. Pigem andis see nagu öeldud võimaluse iseenda sisse vaatamiseks ja kogu ilu mis muusikast kostus, toitis ainult tundmust, et kuigi elame üha enam polariseeruvamas ühiskonnas on muusika see, mis meid saab ühendada.
