8. veebruaril rullus Sõltumatu Tantsu Laval lahti kaks Premiere’i etendust: Sanghoon Lee “Endiselt on võimatu eksisteerida kahes kohas korraga” ja Grėtė Šmitaitė “Mille pärast ma nutan?”.

Sanghoon Lee tuletab oma laval olevate objektidega (keedukannud, tolmuimeja, remondiredel) meelde Sigrid Savi 2018. aasta Premiere’i lavastust “Imagine There´s a Fish”. Ruumi tunnetamine esemete kaudu muutub inimeseks olemise ehk meie ainelise kultuuri avastamiseks. Selles on midagi õnnepalulikult nunnut, kuidas me suitsetame või kartulikrõpse sööme või, jõulukard näos kinni, liigume või pendlina loksuva kõlari juures seisame. Meie? Või nemad – Karolin Poska ja Sanghoon Lee.

Muusika puudumine ja esemete kasutamine heli tekitamiseks viib ümbritseva uudistamiseni. Lõhnad, liigutused, mis on seotud lõhnadega, helid, mis on seotud kohati seltskondlikkusele omaste refleksidega suitsetada soojusallika lähedal. Kohati, sellisel vaiksel, pisut eemal viibival moel meenutab Sanghoon Lee irooniliselt reegleid. Meelde tulevad suitsuruumi ja kartulikrõpsureeglid ehk siis, et ei suits ega töödeldud toit pole kasulikud. Küsimus muidugi jääb, kas kõik, mida inimene tarbib, peab alati olema kasulik. Naljakad, lausa jaburad reeglid inimestelt inimestele. Karolin Poska aitab Sanghoon Leel ellu viia reeglite rikkumise paralleelsuse.

Kuna kõik need rikkumised on tehtud viisakalt ja rõõmsameelselt, siis tekib itsitamistunne, natuke nagu vahiks pisikest naabripoissi esimest korda õunaraksu sooritamas. Väga nunnu poiss on. Väga armastusväärselt käitub. Mis siis, et varastab naabritädi õunu. Aga kellele ta ikka liiga teeb? Armsalt varastab. Nagu Poska ja Lee suitsetavad. Armsalt. Natuke muumilikud näevad nad koos välja. Sellised ilusad ja naljakad.

Meeleolu muutub aga Grėtė Šmitaitė etendusel. Ebamugav on. Veider on. Ma ei ole isegi kindel, mida Šmitaitė teeb. Selja tagant meenutab tantsija-koreograaf klubisse Hollywood tantsima läinud sulejopes poissi, kes on kogemata pükstest ilma jäänud ja nüüd piuksub nagu pisike must tibupoeg keset munakive, otsides kanaema või toda tüdrukut, kelle pärast end sinna tantsule tariti. See, keda aga ei ole, on kanaema või too tüdruk. Must luik kaasaegses “Luikede järves”, nendin mõne hetke pärast, eriti leedu diskot kuuldes.

Paratamatult hakkan kurbuse tantsu võrdlema Kanuti Gildi Püha Vaimu SAALis nähtud Stella Kruusamägi “Holy Rage’iga”. Kruusamäest õhkub vahedat täpset raevu. Kurbusega on keerulisem. Seda ei saa niisama lihtsalt tantsida. Šmitaitė kurbus ei jõua minuni, see takerdub jopest väljalangevatesse sulgedesse põrandal, naeratusse, mis ei ole nagu kindel ja nagu on kindel, see on nagu küsimus isegi: “Mille pärast ma nutan?”. Selles küsimuses endas on midagi jaburat. Inimene avastab ennast nutmas ja ta ei tea, miks ta nutab. Šmitaitė mõjub kummastavalt. See tekitab teistsugust raevu kui Stella Kruusamägi püha raev. Grėtė Šmitaitė ei puuduta otseselt oma vaatajaid, nagu Stella Kruusamägi oma performance´is. Ta läheneb kurbusele kaude.

Kurbus ei pea olema traagiline tunne, mis vastu maad surub. See võib olla seotud melanhooliaga, kokkupuutega omaenda lõplikkusega, piiratusega. Ja siis – kõige lõpus jõuab must tibupoeg arusaamiseni, et võib naeratada, rahulikult, ootusärevalt, nii nagu Grėtė Šmitaitė seda teebki. Ettevaatlikult. See sarnaneb natuke Sanghoon Lee ja Karolin Poska naeratusega. Sinna sisse on surutud irooniat.

Kumbki etendustest ei rabanud mind. Ehkki päriselt rabaks mind keegi EKREst vaimustunud tüüp, kes näeks kasvõi juhuslikult Sanghoon Lee etendusest viimast pilti ja oleks ehk isegi solvunud, et kelle jalas on püksid? Naise või mehe jalas? Samuti rabaks seda õnnetut tüüpi Grėtė Šmitaitė androgüünsus. Õnneks või kahjuks ma ei näe Sõltumatu Tantsu Laval ega publikus seda tüüpi tegelasi, sest nad ei kannataks välja hägusust, pooltoone. Poolikut kurbust. Ehkki see on meid ümbritsevas maailmas olemas. Ja just sellepärast tasubki mõnikord mõelda, mismoodi me tegelikult oleme või miks me nutame.

Järgmiste etenduste kohta vaata lisainfot siit: http://kultuur.info/syndmus/premiere-19-mille-parast-ma-nutan-ja-endiselt-on-voimatu-eksisteerida-kahes-kohas-korraga-2019/