Mõni teema on keerulisem kui teine. Teate küll neid teemasid, mida lahatakse pigem arvamuslehekülgedel ning millest rääkimine tõstab tõenäoliselt kõigi vererõhku: kooseluseadus, palgalõhe või integratsioonipoliitika. Kes nende raskete teemadega vabatahtlikult ikka väga tegeleda jaksab? Eriti nüüd, sügisel, kui päevad lühenevad, küttearved suurenevad ning eelmise aasta helkurid on jälle kuskile kadunud. Tahaks ju pigem midagi kergemat, lihtsamat ja lõbusat.
Tallinna Linnateater ja Vene Teater on saabuva sügise kiuste võtnud ühe keerulise teema ühiselt lahendada. Lavastus „Kosmos“, mida mängitakse Lindakivi kultuurikeskuses, kutsub vaatama lõbusaid lugusid Eestis elavatest eestlastest ja venelastest.
Enne etenduse algust mängis taustaks kaasahaarav muusika – eestikeelsetele paladele järgnesid venekeelsed ja vastupidi. Täitsa lahe! Nende lugude nimekiri võiks kuskil üleval olla – näiteks kavalehes. Kuulaks teinekordki. Muusikaassortii lõppedes algas sametkardina taustal esimene hoogne sketš. Tempo, läbimõeldus ja hea nali selle kõige paremas mõttes olid läbivad jooned pea kõikides lühitükkides. Vaid ühe-kahe loo puhul ei jõudnud asja iva minuni. Laval käsitletavate teemade ampluaa oli üsna lai. Situatsiooni- ja keelekoomikaga said kaetud nii eilsed kui tänased teemad, rasked valikud, keerulised olukorrad ning kõike seda vaadeldi erinevate mätaste otsast. Mulle näiteks meeldis väga, kui südamlikult leiti laval ühtne nägemus Teisest maailmasõjast: „Oli sõda ja Saksamaa kaotas selle.“ Ajaloolaste vaatevinklist ja kooliprogrammi täitmiseks pole see tõdemus muidugi piisav, aga sel hetkel pimedas saalis istudes tundus, et kõik on võimalik. Kas või üheks õhtuks.
Sügavama mulje jättis ka sketš, kus pereisa küsis tütre venekeelse poiss-sõbra käest esmakordsel kohtumisel, et kelle poolt too oleks, kui Vene väed sisse tungiksid. Poole valimise asemel küsis noormees aga vastu, et kumma poolt tema oleks, kui Hiiumaa ja Saaremaa vaenujalal oleksid. Analoogi loomine illustreeris tabavalt sellise fiktiivse valiku moraalset keerukust ning tegelikult õige vastuse puudumist. Anu Lambi esitatud pikk monoloog eestlaseks olemise iseärasustest, milles eesti keel oli läbi põimitud vene keelega, oli tabav. Hiljem kavalehte sirvides osutus see monoloog luuletaja fs-i 2004. aasta luuletuseks „fs – kes ta on ja kust ta tuleb“. Kogu eestlaseks olemise tõsiduse juures olen ma kahe käega fs-i poolt, kes ütleb, et eestlased on sama kirglikud kui itaallased – ainult, et sissepoole. Samuti jäid kummitama lausutud read, et siin karmil maal ellujäämiseks on meil vaja kahte asja: kultuuri ja kanget alkoholi…
Kui etenduse reklaamtekst ütles, et mängitakse samal ajal eesti ja vene keeles, eeldasin, et küllap kasutatakse kõrvaklappidega sünkroontõlget või ekraani ja subtiitreid nagu ooperis. Selgus aga, et ekraani asemel oli laval pidevalt esindatud kaks võrdset keelt – vaheldumisi ja teineteisega kattudes. Just nagu me Eestis üheskoos elame – kõrvuti ja samal ajal. Selliseid etendusi, mis räägivad huumori abil asjadest just nii, nagu need on, võiks rohkem olla.
Visuaalselt suurepäraselt lahendatud sketšide taga oli näha erakordset mõttetihedust. Ei tea öelda, kas oskus oma ideed võrdväärselt erineva kultuuri- ja keeletaustaga vaatajaskonnani tuua on suure töö, andeka tiimi või nende kahe kombinatsiooni tulemus. Samas ei ole see ka oluline. Oluline on lootus, et etenduse lõpus püsti aplodeeriv publik annab tegijatele jõudu ka edaspidi keeruliste teemadega tegeleda. Seda kõike pimedate ööde ja suurenevate küttearvete kiuste.
Foto autor: Siim Vahur
