„Lavastus veest, meest ja teest, pluss midagi veel.“ Olen seedinud vaadatut nädala, et näha, kas midagi sinavatest valgetest vetest minu sees settib või tõuseb pinnale, kuid olen endiselt üsna segaduses. Ma ei varja – läksin etendust vaatama päris suurte ootustega. Teatrimajja saabudes oli tunne, nagu oleksime esikale sattunud: rahvast ja melu oli palju, inimesed läksid õhinaga saali. No ja oli ka põhjust – lavakad ja Renate Keerd! Kui see pole paljutõotav kombo, siis kohe ei teagi, mis on.
Vaatajate seas tundus olevat palju omainimesi, teate küll, selline mõnus sumisev inimmass, kes tunneb end teatris koduselt ja käib seal tihti. Tean, et paljudele meeldis etendus väga. Kuulsin ju saalis kaasaelamist, uurisin hiljem paarilt tuttavalt, lugesin arvustusi – kõik kiitsid. Kes teadis lavastajat, kellele meeldis huumor, kellele vaba lavaline olek ja vähe raame. Minule jäi aga mingi vimm sisse.
Milleks sõnad?
„Valgete vete sina“ kokku võtta on keeruline ja samas imelihtne: 13 inimest laval lustimas, näiliselt isegi improviseerimas. Just nimelt näiliselt, sest kuigi tegevus ei olnud kohati väga täpne, eeldan, et liigutused laval olid siiski täpselt paika pandud, välja mõõdetud. Aga keeruline osa – meile näidati lugu kõigest ja ei millestki just nagu Heli Sibrits Postimehes kirjutas: „See on täpselt selline mitmekesine ja külluslik lavastus, kus iga vaataja saab ise välja mõtelda oma loo, oma fookuspunkti.“ Laval lapati publiku silme ees kirjut pildiraamatut, mille läbivad teemad olid jalgpall, lapsepõlvemälestused, grupidünaamika, ümberkehastumine ning tõepoolest – mesi, eriti mesilased. Pilte oli palju, osa neist naljakad (asiaatide grupitöö, meeste aeroobika), osa füüsilised vägiteod (noormees lauajupiga, kuidas sa küll pikali ei kukkunud?), osa inimestele neid endid kõverpeegeldamas (Eesti mehe vaba aja veetmise viisid). Mida aeg edasi, seda enam tekkis aga küsimus, miks seda lugu mulle nii kaua jutustatakse. Mis seda tervikut õigustab?
Huvitav oleks teada, mille alusel valiti lavastusse etüüdid, sest ühel hetkel nördisin väga pikkade tekstidega stseenide peale, mis ei õigustanud enda kestust – ei viinud edasi mõtet, aga samas ei olnud omaette nii vaimukad või nauditavad, et neid teist korda uuesti kuulata tahaks. Tooksin heaks võrdluseks Quentin Tarantino „Death Proofi“ stseeni, kus naised istuvad diner’is ümber laua ja räägivad absoluutselt eimillestki, aga ometi on see jutt ja õhustik nii pagana stiilne ja hästi kirjutatud, et olen korduvalt filmi uuesti vaadanud. „VALGETE VETE SINAS“ hakkas tekstide ajal üsna kiiresti peas vasardama küsimus: miks sai tantsuteatrist sõnateater, millele pole dramaturgi abiks võetud? Miks mindi üldse sõnadesse – kas see pole ebarenatekeerdlik?
Puuduvad traagelniidid ja ohjeldamatu analüüsimasin
Ma pole teab mis tantsuteatri connoisseur, kuid olen Keerdilt näinud „Põletatud väljade hurmaad“ Baltoscandalil ning kunagi varem ka „PURE MIND’i“. Need olid teravad, samas õhulised ja koomilised, järjepidevad ja ansamblitööna terviklikult mõjuvad lavastused. Nimi Renate Keerd on Eesti teatris firmamärk, me tunneme seda – ebakonventsionaalne, aga sütitav, kihvt! Ka mina otsin teatrist ebatavalisust ning uusi, enda jaoks varem sõnastamata mõtteid. Lootsin, et seda leiangi eest, aga seekord jäi mulje, et kokku oli pandud palju sündinud mõtteid, kuid traagelniit, midagi olulist, jäi puudu.
Olen näinud samas saalis „Pedagoogilist poeemi“, millega saab tõmmata paralleele – lavakad, füüsiline teater, noorus-toorus. Ometi oli „Pedagoogiline poeem“ kordi julgem, jõhkram ja sensuaalsem, kokkuvõttes reaalsem nagu ka Keerdi varasemad lavastused. „VALGETE VETE SINA“ jäi veidi ümmarguseks, turvaliseks enda nooruslikus, kuid veidi tehtult lõbusas kestas. Mitmeid kordi tekkis õnnetunne, et no vot – nüüd hakkab tulema! Aga tulemine vajus ära. Selleks, et välja lülitada analüüsimasinat, on vaja midagi laval toimuvat, mis kütkestaks, mis paneks vaatama nii, et tõlgendaja peas jääks vait. Aga kui teatris võetakse kätte mikrofonid, et teha püstijalakomöödiat … Oleksin Keerdi asemel lavastajaõigust kasutanud rangemalt.
Kõik on tants on mäng on elu
Nagu alguses öeldud, olen nädala jooksul otsinud lavastuse vastukaja ja mitu korda ärritunud, kas siis teatri või iseenda peale. Järelikult ükskõikseks mind lavastus ei jätnud, võib-olla jäi seekord puudu poolehoiust. Võib-olla oli Merkuur retrograadne ja möllas magnettorm. Võib-olla häiris mind kõrvalistuja, kes kogu aeg hääli kaasa tegi. Võib-olla on üldse olulisem, mis noored näitlejad sellest kogemusest kaasa võtavad, neile andis selline grupitöö kindlasti palju.
Etendus nii algab kui ka lõppeb jalgpalliga. Meile näidatakse mänge, mida elus mängime. Koos, üksteise vastu, reeglite kohaselt või neid meelega rikkudes. Sädelevas kleidis jalgpallur klassikalise muusika saatel väsimatult ja väga graatsiliselt nähtamatut palli kõksimas – kõik on tants on mäng on elu. Jah, see meeldib mulle, nii saab etendusega rahu teha küll. Selle kaasa võtangi.
