Sa näed nii palju ilusaid asju. Kui sa just ei saa kolakat nii, et mõlemad silmad kinni paistetavad, mis on Emer Värgi debüütlavastuses üsna tõenäoline stsenaarium. Laval toimetavad kaks näitlejat, kes on suhtes – üks neist vägivaldur ning teine pliidi ja rusika vahel resideeruv tegelane. Näeme nende argipäeva, veidi kulunud ja õllepurke täis kodu, kahe inimese argieluolu, mille vahele on tummise bassi saatel pikitud õudsed olukorrad – nii palju ilusaid asju korraga… Jarmo Reha macho-sadism on perverssel moel kuidagi ligitõmbav, Rene Köstri sensuaalne tants pulmakleidis samuti. Ei hakkagi rohkem ette rääkima, sest siis on rohkem toredat vaatamist.
Huvitav, et lavastuse pealkiri on just nägemisega seotud, sest sisult on tegemist ju pigem kogemisega. Lavakujundus on lahendatud nutikalt – publikut eraldab näitlejatest paks kilekardin, mis teeb kõik selle taga oleva uduseks. Pilti kantakse kaamera kaudu kardina peale üle, toimub reaalajas reality TV. Mõtlen, et see võiks olla metafoor näiteks sellest, et vägivaldses suhtes oled sa kogu aeg justkui ühe kihi kaugusel reaalsusest, kus kõik on hästi ja päris, kus naeratused ei ole teeseldud ja kus sinikaid ei pea meigiga katma, nagu Köster seda vaimukalt-õõvastavalt ette näitab. Muudkui oled ja oled ja loodad, et ta muutub… Lootuseks see tihti vaid jääbki.
Mul on hea meel, et meie ühiskonnas räägitakse aina rohkem lähisuhtevägivallast. Mul on hea meel, et Eero Epner kirjutas Eesti Ekspressi oma artikli¹ ja et Martti Kuusiku peale kaevati. Me peame ühiskonnana paranema ja ütlema selgelt välja, et see ei ole normaalsus – see, kes lööb, võib küll armastada, aga selline armastus viib potentsiaalselt teise ilma. Mis mulle jäi aga natuke segaseks, on selle etenduse miks-küsimus. Mis oli selle etenduse sõnum või miks ta ei saanud olemata olla?
Võib-olla sellepärast, et teater nakkab. Kinoteatri projektist tuntud Alissija asus õppima lavastajaks pärast kõigest ühte aastat teatrivaatamist.² Need, kes on kunagi teatris käinud, tulevad alati tagasi. Noored koonduvad Viljandi ja Lavaka ümber. Ma vahel mõtlen, kui müstiline meedium on teater – me vaatame reaalajas kellegi teesklust, tunnete järeleaimamist, elame kaasa ja peegeldame, oleme nõus illusiooni vastu võtma, nutma, ängitsema. Saame elada sada elu, endal tagumik mugavalt teatritoolis. Ehk siis see miks? ei olegi võib-olla nii oluline, vaid lavastust “You will see so many pretty things” tuleb vaadata kui asja iseeneses, et saaksime tunnetada, mida me päriselus ei peaks kunagi kogema? Sobib.
Fotod: Alan Proosa
¹ https://ekspress.delfi.ee/kuum/sest-nad-saavad?id=86089669
² https://epl.delfi.ee/kultuur/filmi-aasta-tais-draamat-taht-alissija-samastun-tosielusarjade-tegelastega?id=87882925
