Mis on „Tolmu” idee?

Festivali idee on luua selline platvorm, kus kohtuvad kunst ja muusika kriitiliselt meelelahutuslikus vormis. Tahame pakkuda lahedaid bände ja performance‘eid, üllatada publikut ja mitte lasta tal ülepeakaela terve nahaga pääseda. Me tahame, et ta peaks natukene mõtlema ka. Võib-olla korraks isegi ebamugavust taluma ja seisma iseenda sisemise tundmatuga vastamisi, et see siis ületada ja olla avardunum inimene.

Ma saan aru, et mõte EKKM-i kolida hakkas küpsema juba siis, kui Patareis seisud kehvaks läksid. Kas on plaan festivali ka tulevikus seal korraldada?

EKKM on alati õhus olnud. Tegelikult oli EKKM festivali programmis 2011. aastal, kui programm puudutas idaeuroopluse küsimusi. Siis toimus EKKM-is Rael Arteli kureeritud rahvusvaheline näitus „Lost in Transition”, mis uuris ja mängis samuti idaeuroopa identiteetidega.

„Tolm” paistab silma just oma eklektilisusega. Millised skeened seekord esindatud on? Line-up on muljetavaldav nagu alati, aga anna palun väike ülevaade, mis mussi kuuleb ja millist perfonksi näeb?

Skeenedest on esindatud vana hea punk, indie, shoegaze, elektroonika, techno, soul ja kõikide eelpoolmainitud stiilide sugemetega uus- ning postveidrikud. Kui reede õhtu kuulub pigem art– ja indie-bändidele, siis laupäeva varaõhtuses vööndis annab tooni postpunk ning hilisõhtust hommikutundideni on lavad soulisugemetega artistide ja elektroonikute päralt. Festivalil on esindatud ka kõikide pidude pidu ehk Haigla Pidu ja kõikide techno-friikide lemmiksari Mürk.

Perormance’eid on ka väga erinevaid. Assortiist leiab nii videoakustilisi kui ka teksti- ja tantsu-performance‘eid ning numbreid, mille puhul tegelikult ei oskagi öelda, kas see on nüüd muusika, performance või nali. „Tolm” üritab käia mööda seda peenikest joont, kus kohtuvad erinevad distsipliinid. Nimedest tooks välja koreograafid Rene Kösteri ja Henri Hüti, transgender-küsimuste uurija ja fotograafi Alan Proosa ning etenduskunstniku ja uurija Riina Maidre, kelle performance avab ühtlasi ka festivali.

Anna palun kolm kuni viis soovitust, keda peab „Tolmul” nägema.

Kindlasti tasub vaatama tulla Austraalia soulpopi artisti JOEL SARAKULAt, kelle muusika on lihtsalt nii helge ja hea, et see puhastab hinge. Ei tasu maha magada ka Siberi venelaste hüpnootilist tribal cabaret-roki kooslust SHORTPARIS. Kõik, kes neid Tallinn Music Week’il nägid, ütlesid, et see oli TMW absoluutne tipp ja katartiline kogemus. Siis peaks veel kindlasti nägema Peterburi elektroonilise live-dub’i duot SOBRANIE 8 18, Leedu uusdžässveidrust SHEEP GOT WAXED, Hannaliisa Uusmaa audiovisuaalset soulpopiansamblit HUNT, soulpoppareid MALCOLN LINCOLNi ja FLORIAN WAHLi, futupunkareid ST CHEATERSBURGi jne.

Tolmab juba mitu aastat, mis suunas festival aegade jooksul arenenud on?

Festivali joonis on laias laastus samaks jäänud, aga mulle tundub, et iga aastaga on programm läinud tundlikumaks ja terviklikumaks. Näiteks sel aastal on meil väga korralik kunstiprogramm, mis koosneb kahest osast, performance’itest ja näitusest. Viimasest leiab nii fotosid, video- ja niisama installatsioone.

Mis küsimustega tegeleb festivali kunstiprogramm ja kes seal üles astuvad?

Kuna võõristus ja võõrahirm on üha süvenevad nähtused nii lokaalsel kui ka globaalsel tasandil, siis võtsime seekord uurida erinevaid nähtusi, mida võiks koondada nimetuse alla „võõras”. Milliseid elamusi tekitab võõras neis, kes tajuvad võõrast kui võõrast, ja ka võõras endas, keda tajutakse kui võõrast ja kes ise ka tajub end kui võõrast. Võõras ei pea olema ainult kuskilt kaugelt saabunud eksootiline pagulane. Võõras võib olla ka „oma inimene”, kes kannab teistmoodi riideid, sööb teistmoodi toitu, kuulab teistsugust muusikat või käitub voodis teistmoodi. Võõrast erutavad asjad, mis „mind” ei eruta. Asjad, mida ma ei mõista, tekitavad minus ebaõdusust. Kuid võõras ollakse ka iseendale. Võib-olla tekitabki võõras meis ebamugavust, sest peegeldab meile võõrast meis endis. Palju me ennast tegelikult tunneme? Võib-olla hirmud ja ebamugavus, mida võõras meis esile kutsub, on tegelikult hirm iseenda ees, selle ees, et me tegelikult ei tunne ennast ja pole terviklikud.

Kunstiprogramm koosneb kahest osast, näitusest ja performance’itest. Performance-kunstnikest me põgusalt rääkisime. Näitusel astuvad üles JOHNSON & JOHNSON, MARKO MÄETAMM, MARGIT LÕHMUS, KIWA, kui vaid mõningaid nimetada.

Mida huvitavat festivalil veel toimub?

Laupäeval toimub alates lõunast kõigile soovijatele tasuta sissepääsuga plaadi- ja bändisärkide täika, mille kulminatsioonina esitleb kell 18.00 oma esikluulekogu punkpoeet Freddy Grenzmann. Psychoterrori laulja raamat ja esitlus tõotavad tulla juba ette aasta ühed põnevaimad kirjandussündmused. Laupäeval on piletita tutvumiseks lahti ka eksklusiivne, ainult festivali ajaks üles pandud näitus ning Fifi eksootiline kinoprogramm.

Detailsema info sündmuse kohta leiate kultuurikalendrist ja sündmuse Facebooki lehelt.