Claude Monet on minu vaieldamatu lemmik. Olen käinud tema majamuuseumis ning lille- ja veeaias Giverny’s – äsja juba teist korda – ning pole vahele jätnud pea ühtki võimalust külastada galeriid või muuseumi, kus on tema töid. Nii New Yorgi Metropolitanis kui ka Peterburi Ermitaažis olen ajanappusel jooksnud ainult nendesse ruumidesse, kus on üleval Monet’ teosed.
Seega loomulikult panin „Monet2Klimt“ näituse oma kalendrisse, kuigi ei kujutanud eriti ette, kuidas virtuaalselt maale esitletakse. Näituse külastus ületas aga kõik ootused – vana Heliose kino saali olid ovaalselt paigaldatud mitme meetri kõrgused ekraanid ja neile ning ka poolele põrandast olid suunatud paljude projektorite valgusvihud. Keset saali oli kolm rida pinke ning näitus oli pandud külastajate ümber elama. Me ei olnud ainult virtuaalses kunstisaalis, meie ümber olid animeeritud kujul mõlema kunstniku armastatuimad teosed – kogu programm kestis 45 minutit, kummagi kunstniku teostest oli siis vastavalt koostatud ca 22–23 minuti pikkune lugu. Maalid mitte ainult ei liikunud, vaid näituse autorid lõid neid meie ümber, liigutasid detaile, viisid meid lendama ja sukeldusid vee alla. Ümberringi oli õitemeri, lehesadu, lainete helklemine, öötaevas – need on eredaimalt meelde jäänud elemendid. Taustaks kõlasid tuntud klassikalise muusika palad.
Kuna läksin näitusele eelkõige Monet’ pärast, kirjeldan lähemalt paari tema teosest loodud virtuaalversiooni. Muidugi vesiroosid! Alguses ilmusid justkui kunstniku pintsli alt vesiroosid, siis joonistus välja veepind ning siis langesid sellele tilgad, tekitades pinnale ringe. Kostis veevulinat. Arvestades seda, et tegelikult on Monet’ veeaias pea alati rahvamass ja vaikseks mõtiskluseks on raske kohta leida, olid need hetked Heliose saalis tõeline elamus. Monet’ teoseid kajastava osa lõpuks maaliti külastajaid ümbritsevatele ekraanidele aga tema kuulsaim teos – „Impressioon. Päikesetõus“. Lugu algas pilkasest pimedusest, siis ilmusid nähtavale Le Havre’i sadama kraanad ja laevade mastid, siis paadid ning kõige lõpuks tõusis silmapiiri tagant Monet’ erkoranž päike.
Algselt 9. juunini kestma pidanud näitust on äsja pikendatud 31. augustini, nii et soovitan kindlasti kõigil kunstihuvilistel vaatama minna. Täispilet maksab küll 10,50 eurot, kuid selle eest võib näitusesaalis istuda seni, kuni soovi on – külastus ei ole piiratud ühe 45-minutilise tsükliga, siseneda ja väljuda võib ekraanidesse lõigatud „salauste“ kaudu igal ajal.
