28. märtsil võis kogeda Sõltumatu Tantsu Laval – sest laval olime me kõik, ka publik, võib-olla olime isegi mõnikord rohkem laval kui tantsijad-etendajad – Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi etendust-perfomance´it „Performance STL-is“ teemal ohvripositsioon.
Astume kaltsuvaipadega kaetud laevukestele keset ruumi ja ruumi äärtes. Paigutame end just sinna, kus meil kõige mugavam olla on. Mõnikord tuleme ka laevukestest maha, istume põrandale, sellele tühjale, mõnikord astume etendajatele lähemale, et näha, mõnikord kaugeneme, et mitte ette jääda. Publiku puhul sõltub etendusest osa saamine sellest, kui suur on uudishimu, julgus, tahe oma positsiooni vahetada. Huvitav on ka see, et kuna kaltsuvaipadega kaetud kõrgendatud alad on sõna otseses mõttes ees ja kõrgemal kui tantsijatele eraldatud tantsuruum, siis loomulikult selleks, et paremini näha, tuleb vahetada kohta. Ja kõik ei näe kogu etendust mitte kunagi täielikult, sest ikka jääb mõni tantsusamm mõne kõrgendiku taha või hoopistükkis ühe kõrgendiku alla ehitatud kööki, mis on juba omaette mänguruum ja meenutab kõige realistlikumat teatrit.
Nagu eluski, tuleb vahetada positsiooni, et saada rohkem infot olukorra kohta, kus asume. Elus tuleb positsiooni vahetamise puhul kasutada mitte füüsilist liikumist ühest kohast teise, vaid empaatiavõimet ehk oskust panna ennast teise inimese olukorda, mis muide eeldab samuti julgust, uudishimu, tahet oma positsiooni vahetada. Etendajate vahel toimuv on samasugune sõna andmine – ühele, teisele, kolmandale, neljandale, ning sõna ja liigutusi kasutatakse vastavalt sellele, kus ollakse ja kes ollakse kasvõi momendiks. Kuigi kõige tihedamini püüavad etendajad ikka needsamad olla, kes nad eesnime pidi ongi. Kai, Annemai, Raido, Oliver, Artjom, Ruslan.
Praeguses poliitilises kontekstis on eriti eredalt silme all tsenseerimata köögi kujund. Ja tunne, et olengi kogemata sattunud Sergei Dovlatovi aegsesse Nõukogude Liidu Venemaale või Eestisse, kus kõige kindlamad kohad intellektuaalidele on köögid, mitte uhked restoranid või kohvikud või baarid, kus vaba sõna võib vangi viia. Miskipärast meenutab Artjom Astrov mulle oma näopildilt Isaak Babelit ja pisike köök lavaruumi nurgas Aleksei German Juniori filmi „Dovlatov“ (2017), mis oma lõpututes ja naljakates rännakutes jõuab tsensuurini ja selleni, kuidas inimesed (igivanasti olid need inimesed naised, nüüd võib ka mõni ajakirjanik sattuda sellisesse olukorda), et ei tohi mujal rääkida ega kirjutada kui köögis. Ehk sõna otseses mõttes vahetada füüsiliselt positsiooni, nii nagu me seda nii tihti etenduse jooksul teha võime. Lootkem, et see niimoodi ei lähe. Et me ei leia ennast oma kööginurgas valitsust taga kirumas ja väljaspool seda kartmas, et keegi on kuulnud meie valitsuse kirumist. Aga sellepärast peabki olema julge ja uudishimulik ja võtma teise inimese positsiooni, lükkama ta hetkeks kasvõi tema kohast välja, et paremini mõista, mis meie ümber toimub.
Köögi kujundit võimendab etenduse lõpu poole toimuv vestlus, kuhu kaasatakse publik. Saame teada, et kohal on Kaja Kann, Mart Kangro ja veel mõned inimesed, kes on otseselt tantsuga seotud. Mina näiteks pean ennast ausaks kõrvaltvaatajaks-vabatahtlikuks. Mind ei märgata. Ega kõiki etendusel olijaid ei saagi märgata. Aga ometi tekib selles olukorras tunne, et oleks nagu mängust väljas. Millisest täpselt, ei teagi. Aga eks see ongi see koogitükike, millest etenduse kavalehel räägitakse: „Ohvripositsioon kui viis end selles maailmas kehtestada. Erinevatest rahvustest, elu- ja lavakogemustest koosnev trupp on hämmingus ja küsib: millal maailm ulatab mulle minule kuuluva koogitüki?“ Olekski nagu sattunud kogemata kellegi kööki rääkima temale olulistest asjadest. Oskamata ise sealjuures midagi öelda. Ja ega mind ju ei kaasatagi rääkimisse.
Mõnes mõttes on see etendus hommage eesti tantsule. Viide millelegi, mis on olnud, aga Ruslan Stepanovi käes läheb edasi ja muutub. Meenutades selliselt Henri Hüti ja Mihkel Ilusa etendust „Kapriisid II“, mis oli serenaad Kanuti Gildi SAALile. Ruslan Stepanov teeb kummarduse eesti tantsule, võttes oma kööki kaasa erinevatest põlvkondadest pärit tantsijaid. Just seda ongi vaja – tunnet, et midagi oli enne ja midagi tuleb pärast. Mitte valget laeva, millega lubatakse paremat tulevikku, vaid positsioonide vahetamise oskust ja tähelepanelikkust selle suhtes, mis oli varem, et teada paremini, mis võiks tulla edaspidi.
Päisefoto: Lee Kelomees
