Vallo Toomla debüütmängufilm „Teesklejad” jutustab loo Annast (Mirtel Pohla) ja Juhanist (Priit Võigemast), kes sõidavad rikaste sõprade maamajja puhkama ning oma suhteid parandama. Intiimsest idüllist on asi siiski kaugel ja nagu kõigest muust veel vähe oleks, pakutakse öömaja tormi kätte jäänud paarile, kes peab neid maja omanikeks. Anna ja Juhan lähevad mänguga kaasa, kuid pole kahtlustki, et majaomanike rolli sisseelamine on vaid väike piisake suures teesklusteookeanis.

Kohe filmi alguses selgub, et Anna on äsja abordi teinud ning kogu ülejäänud filmi jooksul tuletab ta seda pidevalt erinevate teravate repliikidega meelde, nii et sellest saab nii filmi kui ka Juhani ja Anna suhteraskuste üks kesksemaid motiive. Kui Juhan saab teada, et ta koondatakse töölt, ja mainib, et „hea, et meil vähemalt ühtegi liisingut ega laenu kaelas ei ole”, lisab Anna justkui möödaminnes: „Või lapsi või midagi.” Ja lahkub seejärel demonstratiivselt. Õhtusöögilauas uurib Anna öömajalisteks jäänud külalistelt, kas neil on lapsi, ja teatab siis, et nemad Juhaniga kahjuks lapsi ei saa, sest Juhan on viljatu. Anna pidev soov end oma kaaslasest distantseerida, tema alandamine ning ühel hetkel välja pahvatatud sõnad, et ta ei suuda Juhaniga kahekesi olla, samal ajal Juhani täielik hämming ning mõistmatus Anna käitumise suhtes annavad aimu, kuivõrd traumaatiliselt on lapsest loobumine Annale mõjunud ja samas kui üksi ta oma traumaga on.

Seda, mis „Teesklejates” õigupoolest juhtub ja kas juhtub, saab tõlgendada õige mitmeti. Näiteks võib kaaluda mõtet, et teine paar – Triin (Mari Abel) ja Erik (Meelis Rämmeld) – etendas justkui Anna ja Juhani sees olevat segadust. Nad toimisid nii-öelda materialiseerunud peegelpildina, milles põimusid nii realistlik-negativistlik enesetunnetus (tagasihoidlik elustiil, töötus, lihtne olemine), unistused (potentsiaal saada lapsi või siiras soov veeta aega vaid kahekesi) kui ka isiksuse süngem pool (elajalikud raevuhood, mille käigus ollakse valmis teineteist kas või tapma). Tervikliku peegelduse näitamise asemel juhatasid nad küll pigem kätte Anna ja Juhani paranoiad – hirmu selle ees, et äkki on keegi, kes teab, millised me tegelikult oleme, kus ja kuidas elame ning oskab seda kõike teha vaat et paremini kui me ise.

Ei maksa siiski karta, et tegemist on liig tõsise või sünge filmiga. Dialoogid on valdavalt mängulised ja vaimukad ning aitavad visuaalsele aeglusele vaatamata lugu pidevalt edasi arendada ja sellele uusi nüansse lisada, hoides kõike liikumises. Paraku ei saanud selgi korral läbi mõnest tobedavõitu karakterist, kelle ainus eesmärk on visata paar üldist pinget kergendavat kodukandinalja. „Teesklejates” on sellised tegelased Anna ja Juhani naabrimees ning tema viinakuradi küüsi langenud naine. Nad esindavad muidu üsna rahvusneutraalsena mõjuvas filmis nagu mingit Eesti Asja. Alkoholiprobleemidega inimene muru niitmas ja jalgrattaga sõitmas – see peaks vist tekitama äratundmisrõõmu ja panema muhelema, kuid mõjub pisut maitsetult ja üldist atmosfääri lõhkuvalt. Muus osas on „Teesklejad” aga vägagi peenekoeline nii oma minimalistliku arhitektuuri, kauni looduse kui ka hingamisruumi jätva muusikalise kujunduse poolest.