Tänavu sügisel toimub viiendat korda kaasaegse kunsti biennaal Tallinna Fotokuu. Nii süvendatud asjatundjale kui ka niisama huvilisele võib kunstifestivali nimi olla eksitav – klassikalist fotokunsti näeb väga põgusalt. Läbi näituste tegeletakse pigem foto kui meediumi tänapäevase mõtestamise ning selle ambivalentsuse analüüsiga.
Võrreldes varasemate aastatega on programm mahult kasinam, kuid kontsentreeritum.¹ Jaguneb see kolmeks põhinäituseks, satelliitsündmusteks, filmiprogrammiks ning kunstimessiks Foto Tallinn, mis leidis aset septembri lõpus. Järgnevalt lähemalt põhinäitustest ja nende omavahelistest ühenduspunktidest.
Esimese Fotokuu näitusena avati EKKMi Belgia päritolu Heidi Balleti kureeritud “Kui ütled, et kuulume valgusesse, kuulume äikesesse”. Ballet on kokku kutsunud 19 kunstnikku ja uurijat ning sobitanud kokku teosed, mille loomise taga on uurimistööd ning kultuuriliste andmete analüüs. Keskmiseid teemablokke on kaks. Nendeks on kuulumisvajadusest tingitud natsionalism ning lähenevast kliimakatastroofist tulenev tõuge, mis suunab vaatama rahvusriikide poole. Informeerivas ja kohati teadusartikli-maigulises kaastekstis viitab Ballet Hannah Arendti esseele “The Human Condition” (eesti keeles “Inimese olukord”), mille tuumaks on tehnilistest saavutustest tingitud inimese võõrandumine maast. See õõnestab kuuluvustunnet.²
Näitusel on rohkelt teoseid, mis kõik nõuavad korralikku ajalist panust, et neisse piisavalt süüvida. On põhjalikud etnograafiliste sugemetega videoteosed Jonathas de Andradelt, LaToya Ruby Frazierilt, Angela Andersonilt ning Angela Melitopoluselt, mis tegelevad paigaga seotud harjumuste ja müütidega ning võltsrituaali loomisega. Teoste omavahelise paigutuse puhul on veidi tuntav, et nad pole piisavalt seotud. Kunstnikud ja uurijad on tegelenud seinast seina teemadega, mida töödega esitlevad. Seetõttu lookleb näituse liin veidi arusaamatult. Samas on meeldiv teostega kaasnev informatiivsus. Kes otsib fakte, kunstilist analüüsi ja teadmisi, võib külastusega rahule jääda ning end ka küllastunult tunda.
Teise Fotokuu põhinäituse leiab Tallinna Kunstihoonest ning see kannab pealkirja “Elavhõbe”. Näituse kureeris Post Brothers ning see on kombinatsioon teostest, mis tuginevad Simon Dybbroe Mølleri esseele. Kaasatud on 13 kunstnikku. Lugedes “Elavhõbeda” saateteksti, leiab juba esimestest ridadest, et tegeletakse foto kui meediumi ümbermõtestamise ning elluäratamisega sel postfotograafia ajastul.³ Ja see on väga täpne – “Elavhõbeda” teemakäsitlus ja ülesehitus vastab kõige enam Fotokuu taotlusele.
Taani päritolu ja Berliinis töötava kunstniku Simon Dybbroe Mølleri visuaalne essee laiendab fotograafia mõistmist. Kirjeldab, et tegu ei ole pelgalt paberil nähtavaga, vaid millegagi, mis tänasel päeval on minetanud materiaalsed piirid. Teostena näeb näitusel esmapilgul üksteisega mitte eriti hästi haakuvaid objekte: näiteks hunnikut heinapalle, üleelusuuruses tulemasinaid, gruppi mannekeene ning ka Dolly-kaamerat. Aga terve “Elavhõbeda” kontseptsioon seob nad üheks. Seda nii märksõnaga “fotograafilisus”, millest Post Brothers saatetekstis kirjutab, kui ka objekti “fotostamisega”. Vaataja näeb koopiaid Rothko ning Courbet’ töödest, mis ärgitavad mõtlema ja meenutama maailmamuuseumites kogetud stseene, kus teoste vaatamisest, tajumisest ja mõistmisest on olulisem nende fotografeerimine. Mølleri essee tekstikatkend haakub selle masstegevusega hästi, kirjeldades digikaameraga pildistamist kui mingisuguse rituaali täitmist, millel on vähe seost fotograafia algupärase praktikaga. Miljonitele turistidele ja muuseumikülastajatele on saanud see üheks kohustuslikuks rituaaliks näitusel viibides, mida ilmtingimata teha tuleb, kuna sellega kinnistub ja lukustub, et külastus sai sooritatud. Mõtet edasi arendades võib nentida, et ükskõik milline olemisvorm saab end kehtestatud ainult läbi foto ülesvõtte, mille tulemusel toimub elusolendi objektistamine. Mølleri essee kirjeldab seda kui tõsiasja, et postfoto ajastu on fotolikkuse ajastu, mida sümboliseerib kõige konverteerimine materiaalseks väärtuseks. Suhestub hõlpsalt kapitalismikäsitlusega.
Kolmas näitus “Lase oma tähelepanul… pehmeneda ja laiali valguda” avas ühtlasi Tallinnas uue näitusepinna ja kunstiasutuse – Kai kunstikeskuse. Näituse on kureerinud Hanna Laura Kaljo, kes keerleb ümber mitmete teemade – kehatöö, looming ja vastuvõtlikkus, sügisene pööripäev, tervenduskunst. Samuti sobitab ta kokku mitmeid kunstnikke töötubasid ühe näituse piirides. Kaasatud on kaheksa nii rahvusvahelist kui ka kodumaist kunstnikku.
Selle näituse juures on omanäoline, et mitmed teosed ei ole saalis kogu aeg nähtavad, vaid ilmuvad kindlatel aegadel ja kuupäevadel näituseperioodi jooksul: näiteks teeb liikumisele orienteeritud kunstnik Nele Suisalu aeg-ajalt performance‘eid ja Norra kunstnik Elin Már Øyen Vister viib publiku hoopis maastikku avastavale jalutuskäigule. Kirjeldatud näituse ülesehituse viis võib tunduda külastajale esialgu võõras, justkui mida sildistada fraasiga “ah, see on kaasaegne kunst”. Lähemalt süvenedes ja eriti näitusesaalis neljal projektsioonil olevat Taani kunstniku Marie Kølbæk Iverseni videoteost “Io” vaadates avaneb kõige paremini, kuidas sel näitusel on oma kindel rütmistatus, suisa sisemine koreograafia, mida muuseas illustreerib brošüürist leitav ajaline kaar, kus on teoste ja esituste ajagraafik. Selline eksponeerimislahendus tekitab suure võimaluse, et külastaja tuleb tagasi, kuna ühiskonnas valitseb mentaliteet, et sama raha eest tuleb võimalikult palju näha ja kogeda. Nagu üleküllastunud Lääne maailmas kohane. Näituse üks sõnumiliin ongi kusjuures kriitika Lääne maailma üleproduktiivsuse ja väsimatuse suunas. Samas teoste järk-järguline avaldumine ja ajutine loomus mõjuvad kergendavalt ning kutsuvad kaasa kureeritud ja koreografeeritud rännakule.
Fotokuu kolme näituse omavahelisi ühenduslülisid ja temaatilist haakuvust on kohati keeruline mõista. Tõsi, ühte nägu nad on. Ei saa muidugi eeldada, et nad väga identsed oleksid, kuid kohati triivivad nad kolme täiesti eri suunda. Sai mainitud, et Heidi Balleti kureeritud näitus EKKMis vastab uurimistöödele ja sellest välja kasvanud kunstipraktikale, samuti võib Kunstihoones Simon Dybbroe Mølleri visualiseeritud esseed niiviisi mõista. Üldse on kunstilised uurimistööd ning Art & Science’i sümbioos tegemas oma võidukäiku – seda tõestavad nii mõnedki viimased ülemaailmsed suurnäitused.⁴ Kai kunstikeskuse näitusel on kahe teisega kõige nõrgemad seosed. Kui otsida, siis muidugi leiab. Naiivselt võib kokku põimida lõnga Kunstihoone “Elavhõbeda” näitusega. Nimelt on Kais osalemas Soome kunstnik Pia Lindmann, kelle teos ja sessioon toetuvad 12 aastat tagasi avastatud elavhõbedamürgitusele. Samas paralleelselt on sellisele haprale sidususele toetuv ka tänapäeva fotokunstimaailm – kohati mitte midagi konkreetset pakkuv ja kõikehõlmav. Igas mõttes interdistsiplinaarne.
¹ M. Mürk, Intervjuu Laura Tootsi ja Helen Meleskiga. – Kunstiministeerium [raadiosaade], 28.09.2019, 15:32 min.
² H. Arendt, The Human Condition. Chicago: Chicago University Press, 1998.
³ G. Sonesson, Post-photography and beyond: From mechanical reproduction to digital production. – Visio, nr 4, 2012, lk 11–36.
⁴ Näiteks mõned koostööpaviljonid tänavusel Veneetsia biennaalil.
