Banner photo for the post

Kultuurilinn Haapsalu meelitas taas nii kodumaiseid kui ka kaugemaid külalisi Baltimaade suurima žanrifilmide festivaliga HÕFF. 25.–28. aprillini toimunud sündmus oli tänavu tõeliselt kirka filmivalikuga.

Meeleoluka festivali pärliks ja favoriidiks kujunes Oskar Lehemaa debüütfilm „Karv” ehk neliteist minutit täis ihukarvu ja meelierutavat pinget. Pinget, mis ei olnud alati ekraanil ega käegakatsutav, vaid kõditas nii õigesti vaataja kujutlusvõimet ning tabas täpselt õudusfilmide essentsi. Essentsi, mis nüüdistes õudusfilmides on asendunud vaid odava ehmatamisega.

Kaadrid olid täpsed ning ükski võte ei olnud liiast – kõik voolas kokku üheks tervikuks. Muusika, mille eest hoolitses Paul Oja, hoidis rahvast ärevalt tooliserval ja kurjakuulutav helilaad pani silmi põue peitma. Visuaal varieerus punktuaalsest rahuldustpakkuvast kompositsioonist riukaliku, ent nauditava rõveduseni.

Eesti rahva sügavaks kurbuseks ja ohkeks ei suutnud „Karv” murda viimaste aastate tummfilmide mustrit. Ütleks, et film võiks pälvida lausa vaikimise grand prix’, sest ühtki sõnavõttu seal ei toimu ning puudub isegi kibestunult omaette pomisemine. Antud filmi puhul on see aga täiesti põhjendatud ning selle tõestuseks olgu peaosatäitja Sten Karpov, kes võtab ette tohutu katsumuse ning demonstreerib seeläbi näitlemise meistriklassi.

Karpov mängib keskeakriisis kümblevat Leod, kes pöördub kiilanemise vastu võitlemiseks kahtlustäratava juuksekasvuseerumi poole, kuid loomulikult ei lähe kõik plaanitult. Juuksekasvuseerum töötab, ent kohutava järelkajaga. Linateose sündmustik võib kõlada koomiliselt, ent seda vaadates on kõik kaunis usutav ning haarab imekergelt kaasa. Isiklikult minu jaoks oli kõige imponeerivam stseen, kus metsastunud protagonist, täis meelehärmi, näeb viimast korda end peeglist. Silmades segadus, kurbus ja haledus nagu Orwelli „1984” Winston Smithil, kes murdus lõpuks piinamisel, kui enda väetit keha peeglist nägi.

Vaatamata sellele, et antud linateos läheb õudusfilmižanri alla, ei ütleks ma, et just õudus oleks filmi tabavuse aluseks. Filmi mõjusus seisneb hoopistükkis suhestatavuses ning inimlikus absurdis. Veidralt siiras ja konkreetses tagamõttes, mis toob vaataja maa peale ja lubab naerda enda rumaluse üle.

Foto: kaader filmist