Möödunud nädalavahetusel toimus Rummu karjääris kauaoodatud elektroonilise muusika festival „Into the Valley”, mille korraldajad on pärit Rootsist ja koonduvad nime alla Music Goes Further. Varem on festivali korraldatud Rootsis Dalhallas endises lubjakivikarjääris asuvas amfiteatris. Festivali eesmärk on selle algataja Mattias Hedlundi sõnul 100% tervikliku kogemuse loomine algusest lõpuni ja võrdselt kõrge taseme hoidmine mitte ainult muusikaliselt, vaid ka kõiges muus. Ta lisab, et külastajad peaksid iga kord kogema midagi uut, sest elamuslik ja muusikaline valik tehakse vastavalt riigile ja keskkonnale, kus üritust korraldatakse. Nii tehti ka Eestis koostööd kohalike kunstnikega ning festivalialal võis nautida kohalikku toitu.
Kuidas siis korraldajad tervikliku kogemuse pakkumisega hakkama said? Festivalile sõitsin teadmisega, et turvafirmat ei ole ning politsei pole ürituse korraldamist heaks kiitnud. Samuti olin just uudistest kuulnud, et lavad ei olnud veel pärast kahte tundi festivali algust üleval, mis tähendab, et tuli arvestada muusikalise kava edasilükkumisega. Kohale jõudes oli aga ümberringi näha palju rõõmsaid inimesi ning turvafirma asemel oli tol õhtul patrullimas politsei.
Siinkohal soovingi võimalikult terviklikult välja tuua erinevad korralduslikud aspektid, mida nägin/kuulsin/kogesin.
Muusika. Välismaiste muusikute nimekiri oli pikk ja aukartustäratav. Kohal olid Jeff Mills, keda peetakse üheks kõige hiilgavamaks DJ-ks ja techno-produtsentideks terves maailmas ning kes alustas oma karjääri juba 1984. aastal; RicardoVillalobos, kelle ammendamatu loomingulisus ja uuenduslikkus ning tema vääramatu rahvatunnetus teevad temast väljapaistva artisti tänapäeva elektroonilise muusika maailmas, ja Nina Kraviz, kes on tuntud oma muusikaliselt kompromissitu energiaga DJ-etteastetega. (Laiendused on leitud festivali kodulehelt.) Pean kurbusega nentima, et ühtegi neist ei õnnestunud mul festivalil näha (vihmvihm-poripori). Silma jäid aga Cobblestone Jazz, kes tegi live-etteaste ning meeldis tohutult oma kõrvupaitava erilisuse poolest, ühendades elektroonilise rütmiga erinevaid džässilikke elemente; Kim Ann Foxman, kelle vennaga (no nii ta meile rääkis) me festivalil tuttavaks saime, ning rootsi DJ Axel Boman, kes pühapäeva varahommikul rannalaval veel hoogsalt inimesi tantsitas.
Muusikute seas oli kohalike DJ-de esindatus märksa väiksem kui välismaiste oma. Nimelt said erinevate ülemaailmselt tuntud ja tunnustatud DJ-de kõrval üles astuda vaid Kask, Nikolajev, Ellen Vene ja Artur Lääts. Ise leian, et kohalike DJ-de hulk oleks võinud olla suurem, kuna Eestis on nii mõnigi suurepärane plaadivõlur, kes oleks samuti inimeste tantsitamisega hakkama saanud. Kohalikest peosarjadest on lemmikuks kujunenud Sünkretism, kus mängivad Mava, 1212a, Marcel Düšess ja Nebukat.
Kunst. Erinevatelt seintelt, müüriäärtelt ja siseruumidest võis leida mitmesugust põnevat vaatamist. Oli just selle festivali tarbeks valminud tänavakunsti, installatsioone, videokunsti nii live-visuaalidena kui ka pidevalt mängivate loop’idena. Kohe kindlasti tegi see olemise ning kogemise palju rõõmsamaks ja värvilisemaks! Leidsin end mitmel korral sisse piilumas vanasse usteta-akendeta väikeste ruumidega kivihoonesse, kus olid kolmes ruumis erinevad videoinstallatsioonid. Samuti nautisin alati hiiglaslikke seinamaalinguid, kui neist mööda kõndisin, ning kui teisel päeval sai üles eesti kunstnike puidust installatsioon mägilava juures, siis seda läksin kohe esimese asjana nuusutama ja pettuma ei pidanud! Lõhnaski meeletult hästi, nagu puit ikka!
Eesti kunstnikest olid esindatud graafiline disainer Viktor Gurov (videoinstallatsioon), tänavakunstnikud Jamel ja Neki (seinamaal), installatsioonikunstnikud Sille Pihlak ja Siim Tuksam (puidust installatsioon), Anne Vingisar ja Liisa Valdmann (püramiidjad installatsioonid) ning VJ Alyona Movko (videokunst).
Toit. Põhiline toitlustaja oli siinmail suurt tunnustust pälvinud restoran NOA, mis saavutas eelmisel aastal Eesti restoranide järjestuses üheksanda koha. Seda täiendasid tänavatoiduautod Herbi, ÖKU ja Hungry Karl. Festivalil sööki igatsedes otsustasin Hungry Karli kasuks, kust sain mõnusa kitsejuustuburgeri. Muidugi olid hinnad krõbedad, kuid söök oli igal juhul kvaliteetne!
Rummu karjäär. Olles üheaegselt nii endine paekivikaevandus kui ka endine vangla, on Rummu karjäär märkimisväärselt huvitav paik, kuhu suursündmust korraldama tulla. Kohalikele on koht pärast vangla sulgemist üleujutuste ja liigniiskuse tõttu saanud paeluvaks ujumispaigaks, kuna karjääris on kristallselge vesi ning seal võib näha pooleldi vette uppunud vanu hooneid. Koha rannana kasutamine kinnistu omanikele siiski ei meeldinud ja eelmisel aastal suleti see avalikkusele. „Into the Valley” meeskond võttis aga paigaga ette omamoodi ruumiringluse. Uskumatult tänuväärne on veel asjaolu, et selle käigus tõid nad siia palju välismaalasi, kes said festivali nautides osa meie mitmekülgsest ajaloost.
Ööbimisvõimalused. Kohapeal sai ööbida nii telkides kui ka autodes, kui telgiplatsiraha maksta ei soovinud. Meie kasutasime viimast varianti. Võimalik oli tulla kohale nii enda telgiga kui ka osta või laenutada kohapealt erineva suuruse ja mugavusastmega telke ning sellest sõltusid ka hinnad. Võimalused olid seega head! Festivali lõppedes tekkis aga olukord, kus väga mitmed ainult selleks ajaks ostetud telgid ja magamiskotid-madratsid vedelesid telklas tühjadena ja prügist ümbrisetutena. Selle koha pealt ei ole kindlasti vaja vaadata korraldajate otsa, vaid inimeste otsa, kes need laenutasid/ostsid. On ju elementaarne viisakus, et enda järelt pannakse asjad kokku ja viiakse tagasi.
Ilmaga arvestamine ehk päike, vihm, poriporipori. Kui neljapäev möödus päikese ja paitava tuule keskel, siis reedeks moondus ilm pigem külmaks dušiks. Õhku sai paisatud mõte, et korraldajad oleks võinud tekitada rohkem ulualuseid, kuhu oleks saanud vihma eest kuiva ja sooja minna. Selle asemel kogunesid inimesed siseruumides asuvasse NOA restorani ning kõikvõimalikesse muudesse vähegi vihma eest kaitsvatesse katusega ruumidesse. Oli ka külastajaid, kes selle tõttu hoopis festivalilt lahkusid. Aga kindlasti ei olnud see mureks kõigile! Oli inimesi, kes tantsisid vihmas ja tundsid end kogu selles olukorras uskumatult hästi.
Jäätmekäitlus või pigem selle puudumine valmistas mulle meelehärmi. Mustust ja prahti, mis külastajatest alles jäi, oli palju. Maha oli visatud kõike – suitsukonisid, õllepurke, kokteilitopse, toidupakendeid. Eestis on festivalidel läinud käima pandirahal põhinev pestavate joogitopside süsteem Topsiring, mis on olnud kasutusel sellistel suure külastajate arvuga sündmustel nagu Viljandi pärimusmuusika festival ja Intsikurmu festival. Sellest süsteemist tundsin eriti puudust, kui nägin pori sisse tallatud plasttopse ja -kõrsi. See on kindlasti korraldajatele edaspidiseks suur soovitus – integreerida korraldusse taaskasutusvõimalusi, mõelda paremini läbi prügi kogumine ja käitlemine.
Analüüs sai rikkalik, aga ehk tekib küsimus, et kuidas siis ikkagi meeldis? Meeldis, aga sel korral oli ebamugavustunnet tekitavaid faktoreid liiga palju, et neist enda jaoks midagi uut ja õpetlikku välja võluda ja festivali seeläbi paremini nautida. Olen introvert, kes otsib välises maailmas kõnetavaid kokkupuutepunkte ning sel korral leidsin neid pigem vähem.
