Vanemuise lavastus „Elamise reeglid“ on humoorikas lugu, kus jõululõunale kogunenud perekond peab hakkama saama paljudele inimestele tuttava olukorraga: rõõm on pühade ajal sugulastega kokku saada, kuid valmis peab olema ka konfliktideks, sest igaühel on elamiseks oma reeglid.
Komöödia teksti autor on Sam Holcoft, kes on hakkama saanud näidendiga, mida on väga põnev jälgida just inimeste psühholoogiliste erinevuste pärast. Lavastaja Tiit Palu on teinud head tööd ja näitlejad on oma karakteri sisemaailma tundma õppinud. Lydiat kehastanud pereema Külliki Saldre on oma mõlemad pojad koos perega jõule tähistama kutsunud. Poeg Oscar, keda kehastab Priit Strandberg, on tulnud oma elukaaslase Pippaga (Kärt Tammjärv), kes tahab väga ämmale muljet avaldada. Teine poeg Adam (Karol Kuntsel) on kaasa võtnud oma naise (Piret Laurimaa) ja lapse, kuid keegi peale Oscari ei tea, et venna suhted naise ja lapsega on väga kehvad ja nad isegi ei ela enam koos. Kõige tipuks jõuab mingil hetkel haiglast koju pereisa (Peeter Volkonski), kes on äsja läbi elanud insuldi, on ratastoolis, ei räägi kogu etenduse jooksul sõnagi ja kelle tervise kehvast seisust teadis enne tema saabumist vaid pereema, kes püüab meeleheitlikult kõike kontrolli all hoida. Pereisa on alati eeldanud kõigilt käitumist kindlate reeglite järgi ja seetõttu on seekord ülemvõimu omav pereema pühad planeerinud lausa minutilise täpsusega.
„Elamise reeglites“ pööratakse tähelepanu psühholoogilistele aspektidele. Publiku vaatevälja ilmub järjest reegleid, mille järgi tegelased elus alateadlikult käituvad. Näiteks peab Oscar (Priit Strandberg) istuma ja sööma, et valetada, ning nii tekib pidevalt olukordi, kus ta peab endale kiiresti leidma istekoha ja piruka, et rääkida inimestele seda, mida nad kuulda soovivad. Meeldejääva rolli teeb ka Piret Laurimaa, kes alguses on kõige osas üsna leplik ja napisõnaline, kuid kes enda kehtestamiseks peab alkoholi jooma. Mida enam ta joob, seda rohkem purju ta jääb, kuid seda julgemalt ta enda eest ka seisab ja arvamust avaldab.
Jõululõuna ettevalmistused ei suju just kõige paremini: kuuse ehtimine ja laua katmine aina venivad ning omavahelised suhted muutuvad üha teravamaks. Tõele au andes tunneb ilmselt pea iga inimene publikus kas või ühe tegelaskuju omadused või käitumismustrid ära enda pereliikmetes või tuttavates: olgu selleks pereema repliik miniale selle kohta, millist nuga peab kasutama ja kui suured porganditükid lõigata, või vendadevaheline võistlus nii tööalases kui ka isiklikus elus.
Vaidlused ja erimeelsused koguvad tuure ja jõululõuna ajaks valitseb lauas kaos. Omavaheliste suhete keerukust sümboliseerib ka kaardimäng, mida kõik koos küll püüdlikult mängida proovivad, kuid mille reeglid on sama keerulised nagu suhted pereliikmete vahel ja üleüldised reeglid, mille järgi me päriselus elame. Kui lõpuks valitseb täielik anarhia ja inimesed jooksevad karjudes mööda tuba ringi ning vihahoos lausa klaaspudel vastu teise inimese pead puruks lüüakse, leiab aset minu jaoks lavastuse kõige naljakam ja iroonilisem seik, kus kogu selle kaose taustal kostub tuntud jõululaul sõnadega „and so this is Christmas, I hope you have fun …“. Ühelgi tegelasel ilmselt lõbus polnud, sest eks see ongi nii, et alati on tore sugulastega kokku saada, kuid et asi ei lõppeks nii katastroofiliselt kui „Elamise reeglites“, tuleb iga päev olla üksteise vastu aus ja avatud. Nagu ütlesid „Elamise reeglite“ tegelased mitmeid kordi, kirjutan ka mina: „Perekond pole lihtsalt tähtis. Perekond on KÕIK!“
Päisefoto: Heikki Leis
