“Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu” (Peep Pedmason).
Korraldaja: Rakvere Teater.
Lavastaja ja kunstnik Hardi Volmer.
Liikumisjuht Oleg Titov (Ugala Teater).
Kostüümikunstnik Kristel Maamägi.
Lauluõpetaja Kadri Kask.
„Ei, nii need asjad küll ei käinud!“ kõlab lava tagant Toomas Suumani mängitava Uno Naissoo hääl. Ja siis ta, mantlihõlmad avali, kõige dramaatilisemal hetkel kohale lehvibki, ise silmnähtavalt ärritunud, et Uno Loobi elulugu taaskord valesti on tõlgendatud. Etendus „Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu“ mängibki osavalt erinevate võimalike versioonidega laulja-kitarristi-pedagoogi elust. Millegipärast kipuvad aga kõik kõrvalekalded päriselust õnnetult lõppema, justkui üritades selgeks teha, et pärismaailmas kõik läks täpselt nii, nagu minema pidi, ja vastasel juhul oleks üpris halb olnud. Lavastus paneb küsima, mis on üleüldse päris? Mida me teame Uno Loobist? Kui keegi minult tänaval midagi tema kohta küsiks, siis arvatavasti jääksin talle ehmunult otsa vaatama ning mõtiskleks vaikselt omaette, kas on kuskil võimalik kiirelt WiFi leviala leida ning nutitelefoniga Google’i välkotsing teha. Tegelikult oli säärane olukord enne. Nüüd tundub, et tean Loobist võrratult palju rohkem. Või on seegi näiline? Tõtt-öelda jääb teenekas rahvakunstnik siiski saladuskatte alla. Isiklikust elust ei saa näiteks eriti midagi teada. Alguses õhkavad ajastutruudes kaunites kostüümides naisosalised küll Uno poole ja kaklevad temaga tantsimisõiguse pärast, aga Uno on justkui omas maailmas. Ja selles maailmas on tal olemas naine ja laps, kellest suurt midagi muud ei mainitagi, kui vaid seda, et nad on olemas. Kohati jätab etendus mulje, et nüüd tean Uno Loobist palju enam kui varem, näiteks seda, et ta olin kunagi ka üpris andekas poksija, aga samas jääb paljugi tema enda teada. Võib-olla nii ongi hea, sest ega kõik tuttavad näod ei peagi tervet eraelu kandikul ette kandma.
Videoklippide vahendusel lubab Rakvere teater ka ehtsal Unol sõna saada. See Uno on natuke vanem, aga sama muhe kui Margus Grosnõi kehastatav lava-Uno. Selline lihtne ja heasüdamlik, kellest ei usuks ealeski, et ta üritaks sult vaipa alt ära tõmmata. Uno Loop on nagu tore naabrionu, kes trepikojas vastu tulles alati siiralt naeratab ja teretab. Ainus vahe on see, et see naabrionu oskab ka mesihäälel laulda. Etenduse muusikalised etteasted toovadki mõnusaid ahhaamomente, mil minusugune noor inimenegi mõikab, et need on ju tegelikult teada-tuntud laulud, mida ta kunagi esitas. „Tihemetsa Tiina“, „Mis värvi on armastus?“ ja „Me pole enam väikesed“ on säärased palad, mida minagi kaasa maigutada oskan – tõestus, et Loop suutis need ajalukku laulda. Äratundmisrõõmu pakuvad ka teised staarid nagu Heidy Tamme, Eri Klas ja nooruke Ivo Linna. Ja, oi, tuleb välja, et Loop seisis sirgeselgselt kunagi ka Eesti Raadio kuulsa meestekvarteti ridades ning oleks äärepealt ise „Viimse reliikvia“ lood sisse laulnud.
See tükk on piisavalt lihtne, et kõigest aru saada, pakkudes vaatajale krutskiliste ajalooväänutamistega siiski hetkelisi mõistatusi (kas siis oligi nii?), mille Naissoo värvikas tegelaskuju ühel hetkel õigeks väänab. On, mille üle mõelda. On, mida vaadata, sest ka kostüümidega on eriti naisosaliste puhul vaeva nähtud ning nende tantsuliste numbrite eest võib ka ühe lisaaplausi teha. Tegelikult tasub vist mainida, et naisrollid mõjuvad oma emotsionaalsuses rahujüngri Loobi kõrval kauni kontrastina. Uno ise on ju mahedalt voolav nagu tema lemmikžanr bossanoova, mida ta pehme kindlusega mitu korda kõige südamelähedasemaks nimetas. Ja kindlasti on etenduses paljugi, mida kuulata. Siinkohal teen kummarduse paljude näitlejaannete ees. Ei suuda vist ealeski ära imestada, kuidas nad rolli sisse lähevad ja veel laulavad ja tantsivad, nagu oleks need maailma lihtsaimad tegevused.
