13.–16. juulini leidis Saaremaal Orissaares Illiku laiul esimest korda aset Eesti alternatiivse tantsumuusika pidude ja klubide paremikku ühendav elamusfestival „I Land Sound”.
Üks festivali peakorraldajatest Taavet Bristol seletab elamusfestivali lahti nii: „Elamusfestival on festival, mis pakub konkreetsele sihtgrupile elamuse, mida meenutada terve elu. Alguses oli meil laual ka muusikafestivali mõte, aga kuna koondame sama suure osa kunsti, installatsioone, visuaale, dekoreerimist, toidu- ja joogikultuuri, põnevat käsitööd, ehteid, riideid, workshop’e ja huumorit, siis valisime meid kirjeldavaks sõnaks „elamusfestivali”.” Kõike seda võis festivalialalt tõesti leida.
Festivali kuue lava vahele mahtus mitmesugust kunsti nii valmis kujul kui ka koosvalmistamise võimalusena – sai kaasa aidata suure mandalamaali tegemisele (eestvedaja Kerstin Fada) ning jälgida kunstnikke nende töövoolus. Mandala valmistamist nägin oma silmaga pealt ning kuigi ma valmistamisest ise osa ei võtnud, tundus selline koos tegutsemine ja õigete elementide lisamine vastavalt sellele, kuidas teistelt inimestelt on impulsse saadud, uskumatult põnev. Installatsioonidena võis näha puidust istumispaika/katusealust, liivaskulptuure (Põvvat Kama) ning kahel õhtul süüdati kesköö paiku erinevad puidust ja okstest valmistatud skulptuurid (ükssarv ja suur troon, valmistaja ja eestvedaja Al Paldrok). Säärased ettevõtmised olid tohutult populaarsed ning tõid muidu pigem erinevaid nurgakesi ja lavasid külastavad inimesed omavahel rohkem kokku. Lõkkest ja ümbritsevatest inimestest saadi soojust ja energiat jälle juurde ning oldi valmis minema ja otsima endale järgmine sobiv muusikalainetus, millesse sukelduda. Hoonete sise- ja välisseintel ning erinevate telkide seintel näidati looduse ja muusikaga kokku sulanduvaid rohkem või vähem abstraktseid visuaale. Eriti meeldis väga minimalistlik visuaal, mida näidati ühe hoone välisseinal ja mis jäi erinevaid lavasid ja toiduala ühendava jalutuskäigu piiresse. Helilaine/-võnge oli korrutatud mitmekordselt ja liikus õige pisut – just täpselt õige koguse, et hüpnotiseeriks igal korral, kui sellest möödusin (autor Folded Visuals). Iga lava oli kaunistatud, andes omamoodi huvitavat vunki juurde. Kaunistustööde eest kandsid hoolt Reine Väli, Valetto Alexandre, Meeli Seermaa, Sünki lava kujundas veel lisaks Paula Pakk, kes on peosarjaga sel viisil juba pikemat aega seotud olnud ning kelle panust väga hinnatakse. Kui kellelgi nälg kangesti kõhuseinu näpistas, siis olid valikus erinevad toiduautod/-telgid: Muhurito, Elujanu, Veg Machine, Dereku Burger, Sushimon, Saaremaakera, Bite my Bagle, käpaga Gogo cofe; Fresko käsitööjäätis ja Pajuvärava talukraam. Olles tavaliselt küll seda tüüpi festivalisurfajad/-gurmaanid, kes oma toidu mingil moel kaasa võtavad (tavapärane riisitoit köögiviljade ja munaga), võtsime siiski Dereku Burgerist ja Bite my Bagle’ist mõne maitsva ampsu. Joogipoolisega seoses aplodeerin korraldajatele nende hea valiku eest kasutada Topsiringi! Isegi siis, kui joogile tuli esimesel korral lisada 2-eurone pandiraha (mille topsi tagasiviimisel ka tagasi sai!), kasutasid inimesed rõõmuga just sellist varianti ning festivaliala oli sellest kohe ütlemata palju puhtam küll! Samuti oli tohutult armas näha inimesi oma rohkem või vähem värviliste topsidega ringi käimas.
Laiule mahtus vaatamiseks-kogemiseks veel muudki: näha võis tuletantsu, kineetilise valguse installatsioone, grafitit, UV-kunsti (silmitseda sai kunstnik Roman Orusaare valmistatud UV-lõngaga installatsioone), floristikat (hoonete ja telkide lagedest rippusid alla valged ja punased roosid), võis valmistada nii henna- kui UV-kehamaalinguid ja lasta end glitter station’is lisaks sisemisele särale ka väliselt sätendama panna. Nendele külastajatele, kes igatsesid midagi aktiivsemat ette võtta, olid kohe haardeulatuses helide töötuba, trummi töötuba, hingamistöötuba, jooga, kalapuhastustöötuba, savipõletusahi, ühismaal, yogilates, pinks, slackline, libejalka, SUP, jalgrattad, võrkpall… Ja nimekirja võiks veelgi jätkata! Lisaks oli ala täidetud mugavate istumispaikadega (puude vahele üles pandud kiik-telgid, vankrite peale valmis pandud padjad, diivanid, tugitoolid), mis ei tähendanud, et muru peal oleks olnud halvem istuda. Telkida sai nii festivalialal, sissepääsu kõrval kui ka Orissaare ääres paikneval heinamaal – kellele kuidas mugavam ja meeldivam parasjagu tundus! Märkasime nii mõnelgi inimesel parklas/telkimisalal väga uhket ja hästi läbimõeldud mugavat magamise ja ajaveetmise kompositsiooni. Kohale oli tuldud oma madratsite, toolide, tulukeste, sätendavate kaunistuste ja palju muuga, mis tundus mõnus ja meeldiv. Vähe oli jäetud juhuse hooleks.
Kõigest sellest oleks ju isegi piisanud, et end suve vähestel kaunitel päevadel imehästi tunda, aga lisandus veel muusika!
Nagu öeldud, siis omavahel olid jõud ühendanud Eesti alternatiivse tantsumuusika hinnatuimad peosarjad ja -paigad. Kohal olid I-Fi Soundsystem, Isola, Majamasin, Mutant Disco, Sünk, Vürts, Est. Funk Embassy, Haigla pidu, Helind, Lekker, Mürk, Ruum 202, Tallinn Express, Tiks, Välk, Katlamaja, Klubi 911, Manatargaq, Piidivabrik, Still Out, Tjuun In, Zenni ja tagasi, Öötöö. Pean kahetsusega tõdema, et neljapäevasest kavast jäime küll ilma, kuna oli vaja kiirelt Eestimaa teise otsa põigata, aga sõidu ajal kuulasime Raadio 2-st otseülekannet Saaremaalt ning saime seetõttu osa Mutant Disco mõnusast ja ülimalt huvitavast kavast! Raul Saaremets oskab ikka jätkuvalt üllatada ajusoppide väiksematessegi urgastesse pugevate helide valikuga! Kahju oli ilma jääda Sünki kavast, kuna tegemist on peosarjaga, mille üritusele olen juba pikemat aega igatsenud jõuda, aga siiamaani ei ole see veel õnnestunud. Tean, et näiteks Tristani sett oleks olnud kindlasti väga nauditav, kuna olen teda mujal kuulama sattunud. Reedel kiikasin mitmele poole. Esimese peatuspaigana pani end kuulama Terrassilava helide atmosfäär, kus mängisid Haigla peo noormehed Kris Luigend, Jan Tomson ja Ats Luik. Meelde jäid ning südamega samal lainel võnkusid veel Mürgi DJ-dest Eisi tume, mõtteis tehase ukselävele viiv sett ning Ruum 202 DJ-dest Kenn-Eeriku ja Taneli nii tuttavlik-uus kui lõbus-sume, aga eelkõige äärmiselt kaasahaarav/kõrvukikitav tehnomuusika back2back-kava. Laupäevasest kavast paitas aga kõrvu ja kutsus tantsule Zenni & tagasi poiste Mava, Kareli ja Pauli samal ajal nii kaugele endasse kui ka ühisesse koosolemisse viiv house-muusika kava. Meeldiv vahepala oli ka Piidivabriku hoones olnud UV-lõngadega kaunistatud Manatargaq lava ja sealne sügavasse kehasisesesse rakulainetusse viiv psy-step. Kui muusika varahommikul kinni pandi, siis sai kailaval nautida kahel päeval ka silent disco’t, kus mängitavast muusikast osasaamiseks tuli kaipiirilt kõrvaklapid kaasa haarata ja need pähe panna. Väga mugav variant iseenesest – kui muusikat väga kuulata ei tahtnud, sai kõrvaklapid kuklale toetada ning muusikat sai ka oma äranägemise järgi vaiksemaks/valjumaks keerata. Meeldiv oli näha seesugust koostööd erinevate elektroonilise muusika edastajate vahel. Sellises mastaabis varem koostööd tehtud ei ole, kuid festivalil oli näha, et see toimis väga hästi!
Säärase festivali suured edasiviivad jõud oli kindlasti ilm, mis oli terve aja päikesepaisteline ja soe, ning suurepäraselt valitud toimumispaik – imelisi päikeseloojanguid ja -tõuse sai seal nautida rohkem kui ühel käel on sõrmi!
Festivalikorraldajaid tuleb kindlasti kiita. Kõiksugused vajadused, võimalikud viperused, erinevad meelelahutusvõimalused ja tervikliku elamuse pakkumine olid väga hästi läbi mõeldud ning oli näha, et inimesed nautisid koos veedetud aega täiega! Usun, et festival „I Land Sound” kogub populaarsust ka edaspidi ning toob kohale ja liidab veelgi rohkem erinevaid inimesi.
