“Kuidas minust sai HAPKOMAH” on lugu ühe noore mehe allakäigust. Lavastus põhineb samanimelisel raamatul, mis sisaldab ausaid ja julgeid lugusid narkomaanide igapäevaelust. Loo keskmes on anonüümse autori jutustus sellest, kuidas temast sai narkomaan, kuid lugu kätkeb endas ka mitmeid kõrvallugusid. Etendus on Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 13. lennu debüüt.
Läksin etendusele, olles läbi lugenud tutvustuse ja midagi erilist ma sellelt lavastuselt ei oodanud. Sisimas lootsin, et väga igav ei hakkaks. Narkomaania on minu jaoks olnud alati väga võõras ja kauge teema. Ma ei tunne kedagi, kes teab kedagi, kes oleks narkomaan. Või kas tõesti?
Etendus viidi läbi minimalistlike vahenditega, tihti näidati taustal meeleolu loovaid videoklippe. Laval oli seitse näitlejat, kes etendasid mitmeid erinevaid rolle, kuid kõik rollid olid üksteisest lihtsasti eristatavad, lugu kergesti jälgitav ja arusaadav.
Mulle väga meeldis etenduse intro, midagi uut ja teistsugust. Saali astudes sisenesin kui ööklubisse, muusika oli vali, valgus hämar ja pidu käis nii laval kui ka vahekäigus. Sellises veidi vabamas õhkkonnas, kus inimesed veel edasi-tagasi sagisid, tekkis loo tegelastega juba esmane side. Lugu jälgima asudes oligi tunne, et vaatan kõrvalt tuttavate inimeste elu. Seda rohkem pani etendus selle tõsise ja hirmutava probleemi üle mõtlema ning loole kaasa elama.
Pärast etendust toimus vestlusring koos spetsialistidega, mis oli minu hinnangul hästi läbi mõeldud. Usun, et pärast loo vaatamist tekkis kõigil vähemalt üks küsimus, millele jäi lavastuses vastus saamata. Siinkohal oli loodud võimalus kõigile vastamata jäänud küsimustele adekvaatsed vastused saada.
Kokkuvõttes saan öelda, et mulle etendus meeldis. Pilguheit meie ühiskonna tõsisesse probleemi ilma ilustamata. Soovitan etendust kõigile, minu esmased ootused said igatahes ületatud.
