Astun üle pika aja Eesti Draamateatri suurde saali. Sel korral köidab minu tähelepanu sildlava, mis kulgeb lavalt üle pingiridade saali lõppu välja. Esimese hooga on selline vaatepilt veidi jahmatav. Enda teada tulin ma teatrisse, mitte Tallinn Fashion Week’ile.

Viimase moe järgi riietatud neidude asemel kõnnivad Priit Pedajase lavastuse sildlaval hoopis 1914. aasta külamoe järgi riietatud mehed ja naised. Lavastuse pealkiri “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” reedab tegevuse toimumisaja ja -koha. Kuigi etendus kestab peaaegu kolm tundi, ei pea teatrikülastaja kartma, et kogu selle aja jooksul ainult ilmast räägitakse.

Madis Kõivu ja Aivo Lõhmuse kahasse kirjutatud näidend keskendub ühe perekonna loole ajal, mil Eestimaa kohal lasub I maailmasõja aimdus. Põlvamaal on pikemat aega kestnud põud ja kohaliku pagari pere elu sõltub põuast ja vihmast. Kui põud jätkub, kaotavad nad viljasaagi ning peavad seetõttu oma pagaritöökoja sulgema. Ootamatult, kuid samas kõigi poolt oodatuna – justkui vihm keset põuda – saabub Pihkvast koju pere vanim poeg Verdi (Mait Malmsten). Juba levivad kuuldused sõja algusest, mis põuases suves kiirelt lõkkele löövad. Ka pere siseringis võib näha õdede-vendade vahel sisepingete kasvamist, mis iga hetk ähvardab sõjaks puhkeda. On näha, et iga pereliige peidab põues oma isiklikku põuda. Kuid seda, kas peres jääb kestma põud või kistakse nende kuumimad saladused värskendava äikesevihmana välja, näitab aeg.

Kohati hõljub perekonna saladuste kohal mingi müstiline, Kõivule iseloomulik saladusteloor. Aeg-ajalt seda saladusteloori küll kergitatakse, kuid palju jääb ka iga teatrivaataja enda mõtestada. Kõivule omaselt käsitletakse selliseid eksistentsiaalseid probleeme nagu eestlaseks olemine, inimese mälu ja selle heitlikkus ning sõja mõju eestlastele. Kuigi tegemist oli minu teise nähtud Kõivu lavastusega, püsivad mul Kõivu osas jätkuvalt kahetised tunded. Esiteks mulle eksistentsiaalsed probleemid meeldivad, mistõttu meeldib ka Kõivu teemade püstitus. Samas on tema tekstide lavastused minu jaoks sageli liialt müstilised ja kogu eksistentsiaalsus läheb keerukate sümbolite ja aeg-ruumi kasutamisega kaduma. Et Kõivu eksistentsiaalsus paremini esile tuleks, on lavastaja Priit Pedajas koos kunstnik Pille Jänesega näinud suurt vaeva.

Kogu puhkeva sõja ja eestlaseks olemise traagikat annab edasi valdavalt hallides toonides lihtne lavakujundus, mille heaks on tööle pandud nii pöördlava, tõstukid, ujukid kui ka kogu parter. Halli argipäeva toob veidi kollakat suvepäikese soojust akna tagant tuppa kostuv ehtne viiulimäng Tiit Kikase esituses, aga ka suur ühine rehepeksmine, mis laulu saatel möödub. Muusikat oleksin ma isiklikult isegi rohkem soovinud, kuid kui sõjaoht pea kohal ripub, siis on ilmselt keeruline muusikat nautida. Siiski on siin esindatud Pedajasele iseloomulikud kollane valgus ning muusika, mis muudavad muidu tõsistel teemadel rääkiva lavastuse pisut pehmemaks. Kuigi minu jaoks jäi sel korral pehmusest ikkagi vajaka ja domineerima jäi Pedajase-Jänese tiimitööna valminud hall lavakujundus, mis Kõivu ängistust veelgi süvendas.

Pedajase lavastustele iseloomulikuks jooneks on äärmiselt tugevad naisrollid. Nii ka sel korral. Väga hea rolli teeb Mamma osas Kaie Mihkelson. Esimeses stseenis olin ma Mihkelsoni osas veidi kahtlev, sest tundus, et võro keel polnud talle veel väga suupäraseks saanud. Kuid kui see kõrvale jätta, siis umbes sellistena ma neid 20. sajandi taluperenaisi ette kujutangi. Viire Valdma kehastatud Juhani Liisa on vaieldamatult üks koomilisemaid naisi laval, kellelt on raske pilku pöörata. Eriti humoorikas on Juhani Liisa ja Peldamäe Helmi (Laine Mägi) vaheline tülinormise stseen. Võib öelda, et minu jaoks oli see lausa etenduse kõrghetk. Nauditavat vaatemängu pakub ka õdede Elli (Hilje Murel) ja Oti (Teele Pärn) ning perepoeg Arnoldi silmarõõmude Kroonbergi Meeta (Marta Laan) ja Porila Tiiu (Amanda Hermiine Künnapas) omavaheline vägikaikavedu. Ka meestelt on häid rolliesitusi, kuid kogu lugu on üles ehitatud siiski naistele.

Üleüldse tundus mulle, et Kõiv on juba näidendit kirjutades teinud naistest kangelased. On just Elli see, kes muretseb Pekri talu igapäevase toimimise eest. Jääb mulje justkui oleksid mehed kogu loos ainult abikonstruktsioonid, samal ajal kui tugisammasteks on ikkagi naised. Ehk on Kõivu mõjutanud isa lahkumine sõja ajal ja nii ongi ta näinud oma varajases nooruses tugevat emakuju. Seega pole midagi imestama panevat, et lavastusest jäävad eelkõige meelde naised. Kindlasti pakub see teadmine lohutust kõikidele naisvaatajatele. See on teadmine, et meie, naised, saame alati kõigega hakkama ükskõik mis ka ei juhtuks.

Siiski ei pea muretsema, nagu oleks kogu lavastus nii filosoofiline. Jah, kindlasti ei soovita ma seda nendele inimestele, kes ainult naerda tahavad ja loosse süveneda ei armasta. Kuid keskmisele teatriarmastajale peaks lavastus küll sobima. Ja äratundmisrõõmu leiab ka nüüd, 100 aastat hiljem. Ja nagu ma ütlesin, siis naerda saab ka. Isegi mina leidsin selleks paar kohta.

Kuid mulle kui põlisele põlvakale jättis siiski kõige sügavama emotsiooni oma lapsepõlveradadele tagasi rändamine. Tänu tuttavatele kohanimedele ja kodusele keelele tundsin saalis istudes, justkui oleksin ise sündmuste keskel. Väga hea oli ette kujutada, kuidas Verni tuli Võrust Tilsi mõisa juurde (ma nimelt käin sama teed pidi Võrru) ja liikus sealt siis edasi koju Kähri. Kuigi laval näidatud sündmused juhtusid enam kui sada aastat tagasi, on teemad aktuaalsed ka tänapäeval. Kuidas jääda eestlaseks ja rääkida oma keelt selles globaliseeruvas maailmas? Kuidas mõjutab alkohol meie igapäevaelu? Kui olulised on toetavad peresuhted? Just nendele ja paljudele teistele tänapäeval olulistele teemadele juhitaksegi lavastuses tähelepanu. Peab tunnistama, et Kõivu on raske lavastada ja mõista, kuid mulle kooslus Kõiv-Lõhmus-Pedajas-Jänes sel korral meeldis. Kindlasti kohustuslik vaatamine kõikidele Vana-Võrumaa piirkonna elanikele.

Esietendus 27. aprillil 2019 Eesti Draamateatri suures saalis.