Kui Tallinna käsitööliste tsunftid on keskkoolist paljudele tuttav temaatika, on nende organisatsioonide igapäevaelu ja materiaalne kultuur siiski veel vähe käsitletud. Loomingu kõrval on vähe tähelepanu pööratud töökorraldusele. Niguliste muuseumis avatud näitus Tallinna käsitööliste rippsiltidest 17.–19. sajandil tutvustab paljuski tundmatut teemat Tallinna käsitööliste kultuuris. Nii näituse temaatika kui ka ülesehitus annavad põnevalt multidistsiplinaarse ülevaate valdkonnast ja ajastust, mida kahetsusväärselt sageli käsitletakse vaid läbi esteetikaprisma. Näituse kuraatorid on Tallinna Ülikooli vanemteadur Anu Mänd ning Niguliste muuseumi direktor Tarmo Saaret.
Kui hõbe materjalina seostub eelkõige dekoratiivsuse ja jõukusega, siis Mänd ja Saaret on suurepäraselt näidanud, et eelkõige olid rippsildid mõeldud visuaalse kommunikatsiooni vahenditena ja seetõttu kuuluvad tänapäevases mõttes mitte ainult käsitöö, vaid ka graafilise disaini valdkonda. Sildi peamine eesmärk oli edasi anda meistri käsitööala, nimi ning meistriks saamise aasta. Lisaks leiduvad sildil ka linnamärk ja sildi valmistanud kullassepa meistrimärk. Peamiselt on dekoratsioon keskendunud just ameti illustreerimisele. Kõige lihtsamad märgid kujutavad tüüpiliselt käsitöölise tööriistu, ent mõnel juhul on lähenemine allegoorilisem, näiteks metslane rätsepa sildil. Ent on ka teistlaadi, näiteks nimekeskset lähenemist – aastal 1796 valis rätsepmeister A. F. Vogel oma märki kaunistama linnu, täpsemalt hane.
Eraldi vitriinis on välja toodud ka ajatelg, mis demonstreerib stilistilisi arenguid antud kolme sajandi jooksul. Kui barokksildid paistavad veel silma oma keeruka ja lopsaka ornamendi poolest, siis 19. sajandi teise poole näited on peaaegu modernistlikud. Dekoori asemel on pearõhk info lihtsal ja kergesti hoomataval viisil edastamisel. Lisaks viitavad erinevad detailid arenevale globalismile ning kaasaegsete kasvavale huvile ajaloo ja võõraste kultuuride vastu – näiteks leiame püramiide ning keldi dekoori. Teksti roll info edastamisel kasvab, viidates üldise haridustaseme kasvule.
Kultuurilisest kontekstist illustreerib näitus hästi ka Eesti asukohta saksa kultuuriruumis. Siltidelt ei leia me viiteid Rootsi ega Vene impeeriumi mõjutustele; nii nimed kui stilistika on tugevalt saksapärased. Näituse keerukamatest objektidest, kolmest tervituspokaalist, on kaks toodud Saksamaalt. Kultuuriline mõju ja kaubandussuhted ei sõltu alati poliitilisest hetkeolukorrast, seda eriti varauusajal.
Kokkuvõttes suurepärane näitus, mis vaatab rippsiltide temaatikat mitme nurga alt, nii kultuurilisest, esteetilisest kui ka ajaloolisest perspektiivist. Näituse eripära on variatsioonid mitte ainult eksponeeritud siltide stilistikas, vaid ka teostuses. Nii mõnedki tööd mõjuvad kergelt kohmakalt ja peaaegu naiivselt, illustreerides nii suurepäraselt mitte ainult parimaid hetki antud valdkonnast, vaid käsitööliste eri ametite esindajate mitmekesisust. Paari sõnaga peaks mainima ka Niguliste muuseumi püsiekspositsiooni: kuraatorid on suurepäraselt viidanud praegu Kumus asuvale Sittowi näitusele, lisades Sittowiga seotud esemetele ka pilkupüüdvad infokuubikud. Kes näitusel juba käinud, saab Nigulistest põnevat lisainfot, teistele töötab see ka näituse reklaamina.
