On väga sobilik, et Eesti Rahva Muuseumi uue hoone esimene isikunäitus on pühendatud just Anu Rauale, kelle rolli Eesti rahvakunsti edasikandjana on raske üle tähtsustada. Eriti kuna tema 75. sünnipäev langeb samale aastale sajandi möödumisega Eesti Vabariigi loomisest. Näitus koosneb kahest osast. Eraldi galeriis asuva põhiosa on kujundanud Ene-Liis Semper. Lisaks on kõigile muuseumi sisenejatele kohe nähtav peaukse kõrval asuv teine osa, kuhu valiti vaibad kunstniku ja kuraatori koostöös. Ühelt poolt võimaldab see näidata suuremat hulka Anu Raua loomingust, ka töid, mis ühel või teisel põhjusel galeriisse ei mahtunud; teisalt toob see näituse esialgsest ruumist välja ja laseb töödel ERM-i hoonega teisiti suhestuda.

Kuigi formaadilt on tegemist ülevaatenäitusega, on kuraator hoidunud kronoloogilisest lähenemisest. Selle näituse puhul see lähenemine töötab – on hea jälgida, kuidas eri aastakümnetel kootud vaipadel esinevad samad motiivid uues kontekstis. Võimalus on näha nii Anu Raua esimest vaipa, 1968. aastal kunstiinstituudi lõputööna valminud teost „Muhu paar”, kui ka uusimat, näitusele nime andnud tööd „Isamaastikud”. Kui värvigamma on karjääri jooksul muutunud vaoshoitumaks ja kompositsioon minimalistlikumaks, siis paljud kandvad sümbolid ja teemad kunstniku töödes on jäänud püsima läbi karjääri.

Anu Raua vaipadele on omane teatav pildilisus. Vaip kui peamiselt kahemõõtmeline meedium soodustab seda tendentsi, ent oma roll on ka noore Anu Raua kunagisel soovil maalikunstnikuks saada. Nii tekib ka vaatajal tunne, et ta viibib maalinäitusel, kus õlivärv või akvarelltehnika on asendatud tekstiiliga. Kuna vaibakudumise traditsioon on Eestis palju vanem kui maalikunst, viitab ka meedium rahvakultuurile. Ka töid lähedalt uurides meenutab värvikasutus pisut maali, lõngatoonide üleminekud tuletavad meelde pintslitõmbeid. Sama vaiba värvid võivad vaataja asukohast olenevalt tunduda silmale täiesti erinevatena.

Kunstniku stiilis on läbi ajastute erinevate mütoloogiate, traditsioonide ja kultuurikihtide põimumist. Kõrvuti on kristlik ja põliseesti mütoloogia, segatuna vaimukate vihjetega kaasajale. Ühelt vaibalt leiab roosa auto, teiselt EstCube’i. Vastupidiselt paljudele muudele näidetele kaasaegsetest rahvakunsti tõlgendustest, mis keskenduvad vaid maa- ja talukultuurile, on mitu Raua vaipa pühendatud just linnakeskkonnale. „Pikk jalg” kujutab vanalinna tänavat triibulise sukana, „Torn” Pikka Hermanni. Oma minimalismis ja selguses paistab eriti silma „Linnaöö”, kus nii linnatuled kui ka nende kohal säravad tähed on kujutatud kaheksakandadena. Kaheksakand on lisaks ristile üks levinumaid elemente Anu Raua vaipadel, ühendades nii eri mütoloogiaid.

Nagu märkis ka näituse kuraator Reet Mark, on Anu Raua teosed kultuuri- ja põlvkonnaülesed. Samuti on vaipade otstarve ja asukoht sageli seotud inimelu tsüklitega. Paljud Raua vaibad asuvad koolides, osutades kunstniku huvile ühendada eri põlvkondi ning mineviku ja tänapäeva rahvakultuuri. Samamoodi leiab paljudelt vaipadelt teatavat põlvkondadeülest vaimukust. „Jalutuskäik” muudab sokid sarnaseks loomadele. „Kindapuud” on kantud kunstniku soovist aidata talviselt raagus ja justkui külmetavaid puid neid labakinnastega kattes – ühelt poolt meenutab teos vanu lastejutte, teisalt aga eestlaste iidseid hiietraditsioone ning paljudele põliskultuuridele omast usku looduse hingestatusesse. Samuti joonistuvad eraldi välja perekonnaseisuametitesse valmistatud vaibad. Nende seas paistab eriti silma kauni kompositsiooniga „Pulmapäev”, mis asub Võru linnavalitsuses. Kesksel kohal on pruutpaar abieluvoodi kohal, nende ümber on pulmalised ja valik esemeid, mis moodustavad justkui argielu entsüklopeedia. Viljandi linnavalitsusest on laenatud vaibapaar „Kosilane” ja „Kahekesi”. Nii on motiivistik samuti ühtaegu mütoloogiline ja kaasaegne, keskendudes erinevatele märgilistele sündmustele ja perioodidele elus.

Eraldi teemana võib vaipadelt leida isiklikke lugusid. „Agu” on viide kunstniku magamistoa aknale ja sealt hommikul paistvatele päikesekiirtele, mis annavad märku saabunud hommikust. „Põllukummardajad” räägib loo, kuidas Anu Raud aastakümneid varem teiste tudengitega põllul töötas ning lahked kohalikud naised neidudele villased seelikud laenasid, et nood „moodsaid” teksapükse ära ei määriks. „Mäng” arutleb töö ja traditsioonide olemuse üle muutuvas maailmas läbi kunstniku isa Mart Raua keeruka elukäigu, viidates romaanile „Kirves ja kuu”. Raua jaoks on rahvakunst ühtaegu nii eri inimesi ühendav kui ka sügavalt individuaalne.

Kokkuvõttes on „Isamaastikud” hea näide sellest, et rahvakunst ei ole staatiline nähtus, vaid pidevas muutumises mütoloogia, kus eri perioodid ja põlvkonnad ei pea üksteisele vastanduma. Näitus töötab ühtviisi hästi nii Eesti kui ka väliskülastajate jaoks. Raua motiivistik on piisavalt selge ja kultuuriülene, et mitte vajada selgitusi või eelnevaid teadmisi, ja samas piisavalt detailirohke, et pakkuda võimalust ka pikemaks süvenemiseks.

Omalt poolt soovin südamest tänada kuraator Reet Marki meeldiva vestluse ja näituseelamuse eest.

Foto: Anu Raua vaip „Rõõmusõnum”