20. septembril näidati Eestis, Tartu Elektriteatris esimest korda sakslaste Robert Siodmaki ja Edgar Georg Ulmeri filmi “Inimesed pühapäeval” (“Menschen am Sonntag”). See 1930. aastal valminud tummfilm oli nende kahe hiljem Hollywoodis kuulsust kogunud mehe esimene film.

Süžee on lihtne: viis noort, keda kehastavad just selleks rolliks valitud n–ö inimesed tänavalt, veedavad ühe suvise nädalavahetuse. Nädal on ilmselgelt täis tööd, sest argipäeva peategelased ei maini. Näeme küll mõningaid kaadreid esmaspäeva hommikust ja noorte töökohtadest, mis vastavad näitlejate päriselu rollidele (taksojuht, heliplaatide müüja, veinimüüja, filminäitleja, modell), ent ühe nädalavahetuse lõppedes oodatakse juba järgmist.

Loid abielunaine, kes rikub laupäevaõhtuse pittumineku. Kurblik modell, kes ei taha ennast teps mitte meesterahval kohe katsuda lasta. See sama loid abielunaine, kes muudkui magab ja oma abikaasat vihastab. Kevadõiena tärganud armukolmnurk. Rand ja liiv. Piknik ja põõsad. Lugu on lihtne ja naiivne ning oma kohatises grotesksuses kaasahaarav. Minutid mööduvad märkamatult, põnevad kaadrid tollasest elust vahelduvad tunnetest rõkkavate peategelaste omadega.

Filmi sündmustik toimub maailmasõdadevahelises Berliinis. Tumedad jõud polnud veel paisetena üles tõusnud – nad möllasid kaadri taga. Just nimelt kaadri taga! Sattusin pärast filmi vaatamist lugema Isabel Marleri 2011. aasta bakalaureusetööd “Embracing modern Berlin: representations of time and space in Menschen am Sonntag“. Kosutav analüüs, mida tasub tervikuna lugeda (http://www.bristol.ac.uk/history/media/docs/ug-dissertations/2011marler.pdf). Näiteks üks oluline tähelepanek: filmis puuduvad täielikult viited klassiteadvusele, -võitlusele, -vahedele. Tsiteerin: “Laupäevane filmijärg toimub keskses Bahnhof Zoo piirkonnas ja pühapäevased jõudeaja stseenid on filmitud linna edelaosas Nikolassees. Tähelepanuväärselt on nende kahe koha vaheline ala peamiselt metsamaa. Oleks filmi jõudeeluks valitud mõni teine koht Berliini järveala asemel – näiteks mõni linna Volkspark –, oleks pidanud reisima äratuntavates töölisklassi piirkondades. Seda töölisklassi piirkondade vältimist võib pidada püüuks mitte esile tuua sotsiaalse kihistuse erinevusi. Märkimisväärselt ei esine filmis peaaegu üldse Berliini vaesemate linnaosade Mietskaserne‘sid (vaste meie elamukarpidele).”

Säärane see filmitööstus oli juba tollal! Muljet loob isegi see, kui öeldakse, et näitejad on võetud tavaliste inimeste seast. Too linn, mis on üks peategelasi, varjab endas palju saladusi. Hää on taas kõrvale lugeda Stefan Zweigi, kes kirjeldab tollaseid seksuaaltabusid, mis filmis vaevu välja paistavad. Ja lõpetuseks Joseph Rothi “Savoy hotelli”, mis näitab, kuidas need mainimata massid ja tulevased diktaatorid kõik leekides ära põlevad, küllap selleks, et uutele asu teha.

“Peale tolleaegsete noorte tundmaõppimise annab see elurõõmu täis päikesepaisteline film haruldase võimaluse heita pilk sõdadevahelise Weimari ajastu Berliini tänavatele, selle ainulaadsele arhitektuurile ja linnamelule. “Inimesed pühapäeval” valmis vahetult enne natsionaalsotsialistlikku mõju ja seda, kui Joseph Goebbelsi propagandaministeerium võttis Saksa filmitööstuse üle. Filmi võib vaadelda ka kui ajakapslit, mille kaudu heita pilk Euroopa ühele tähtsamale suurlinnale 1920. aastate lõpus. Teise maailmasõja jooksul hävis üle 30% Berliini keskusest, muutes seeläbi pöördumatult Berliini ja saksa rahva nägu.”

Nii kirjutatakse filmi reklaamtekstis. Kohati on see ju õige. Filmis on unikaalseid kaadreid. Goebbelsi filmitööstus on hoopis midagi muud. Ent seesama propagandamasin töötab ka tolles tummfilmis – varjatult palju peenemalt. Filmide autorid jätkavad tegemisi Ameerika filmitööstuses, mis kandis tollal hoopis teisi sõnumeid. Aga sõnumid olid needki.

Olgu veel öeldud, et Tartu Elektriteatris on alati hirmus tore käia, sest nad juhatavad filmi sisse. Lühike sissejuhatav tekst loob konteksti, mis annab säärastele filmidele palju juurde. Ja muidugi on kõik muu Elektriteatris samuti hää – paremat kino on raske tahta!

Muusika

Nüüd siis muusika, mida peaks vaatlema filmist eraldi. Elektriteatri tummfilmide seansid on juba teada-tuntud. Varasemad filmivaatamised on olnud alati suursündmused, millest räägitakse veel aastaid – alati on filme saatnud köitvad kollektiivid. Leedu Sheep Got Waxed (loe lisaks intervjuud!) jätkab seda traditsiooni. Trio, milles “kitarri, saksofoni ja trummikomplekti täiendavad paljud efektimasinad ja digitaalperkussioon”, oli suurepärane. Film algas nõnda, et tabasin ennast alles pärast mõned minutid avakaadreid jälginult mõttelt, et vaatan ju tummfilmi. Muusika oli kohe osa filmist, seda oli täpselt parajalt, nõnda et ei tekkinud tunne, nagu oleksin kontserdil. Samal ajal ei olnud see aga lihtne taust – säärast paikatimmimist, kus nii heli kui ka pilt saavad samaväärselt sõna, ei mäleta ma ammusest ajast.

Kindlasti oleks huvitav film mõne n–ö ametliku helireaga koos üle vaadata (neid on eri versioonidega välja antud), sest ilmselgelt pidid muusikud tegema valikud, kas mõni kaader on täis traagikat või hoopis klounaadi, vaikust või hoopis pinevat ootusärevust jne. Ent vähemalt sellel seansil tundusid kõik valikud ilmeksimatud – just nii peabki olema. Kui vahel liikus pilk muusikute nägudele, oli sealt näha mängulusti ja pühendumust. Muusika voolas lainetena, keris pinget seal, kus kaadrid seda vajasid, oli oma elektroonilisuses ja džässilikkuses 20. sajandi alguse modernse Berliini peegelpilt. Harukordne saavutus, mis hakkab kohe rõhutatult meelde tulema, kui taas mõni tavaline menuk ette tuleb, kus õnnetu süntesaatorimees püüab olematut meeleolu luua.

Kokkuvõtteks peab ütlema, et see oli tänavuse aasta köitvaim filmielamus – seda tänu nii filmikaadritele ja mõtisklustele, mida need tekitasid, kui ka muusikute virtuoossusele.

Fotod: Kiur Kaasik