Ernesto küülikud
Teater Must Kast
Lavastaja: Kaija M Kalvet
Laval: Agur Seim, Jaanika Tammaru, Karl Edgar Tammi, Siim Angerpikk
„Ernesto küülikud“ on ootamatuid olukordi ja fantaasiaküllaseid lahendusi pakkuv ning leidliku ruumikasutusega silmatorkav koguperelavastus, mis lummab nii suuri kui väikeseid teatrihuvilisi hoogsuse ja mängulustiga.
Piret Raua samanimelisel lasteraamatul põhinev lugu on etenduse ümber hõljuva maagia ja siin-seal välgatavate kübaratrikkide kiuste oma põhiolemuselt üllatavalt lihtne ning eluline: elupõline mustkunstnik avastab hommikul ärgates, et tsirkus on kadunud ning koos sellega ka töökoht – on ta ju kogu elu seal mustkunstnikuna töötanud ja suurt muud justkui ei oskakski. Koos ülejäänud tsirkusekollektiiviga minnakse laia ilma õnne ja uut ametit otsima, igaüks küll oma suunas, ent nagu hiljem selgub, ristuvad nende teed läbi suuremate ja väiksemate seikluste nii mõnelgi korral. Küülikufarmist päästetud jänestega rännates leiab Ernesto lõpuks nii uue ameti, kodu kui ka armastuse ning mõistagi ei jää lahenduseta ka kadunud tsirkuse juhtum. Lõpp hea, kõik hea!
Teatriruumiga on Must Kast oma etendustes varemgi eksperimenteerinud ning seegi kord ei tule publikul pettuda. Lavastust mängitakse Saksa Kultuuri Instituudis ning publik tõmmatakse loo sisse juba enne, kui näitlejad lavale jõuavad: saali püstitatud kogu auditooriumi hõlmav tsirkusetelk lennutab uksest sisse astuja otsejoones tribüünile. Telgiseina tagant kostub vaikne tsirkusemuusika ning publiku pilgud on esimesest hetkest ootusärevalt tribüüni suunas naelutatud. Muusikaline kujundus tervikuna väärib eraldi kiitust: ühtaegu vaid aimatav, ent samas teravalt tabav, lisab helide keel mängule olulise kihi.
Nii nagu lavakujundus ei ole ka näitlejad end sel korral pelgalt laval püsimisega kammitsenud. Ja miks peakski – kokku voorib etendusest nelja näitleja kehastuses läbi terve trobikond ilmekaid ja põnevaid karaktereid. Mõni ime siis, et kõik nad kitsukesele lavale ära ei mahu ja aeg-ajalt kandub mäng üle ka saali, otse publiku keskele. Ometi ei tekita see lastes sellist elevust, mis mõnikord etenduse kahjuks mängima hakkab ja tähelepanu hajutades liigseks siginaks-saginaks paisub, vaid mõjub just mõõdukalt doseerituna ja lähendab publiku suhet laval toimuvaga parajal määral. Kui Agur Seimil on kehastada vaid üks, peategelase Ernesto roll, siis ülejäänud kolmel näitlejal tuleb publiku ette tuua nii palju eripalgelisi karaktereid, et nende kokkulugemisel tuleb sõrmedele lisaks varbadki appi võtta (minu arvepidamine läks igal juhul viieteistkümne peal sassi). Lisaks sellele puhutakse kamba peale elu sisse ka viiele küülikule, kes seiklustes jõudumööda kaasa löövad ja publikule erinevaid kübaratrikke sooritavad. Enim tõusid esile Karl Edgar Tammi kehastatud tegelaskujud, mis olid teineteisest selgelt eristuvad, koomilised ja lastelavastusse sobivalt teatraalsed.
Hoogsalt esitatud loolt ei puudu ka õpetlik kiht, mis kannab olulisi väärtusi ning mida on lihtne ka tänasesse päeva üle kanda. Nii saab näiteks selgeks see, et erinevus rikastab (tsirkuses töötab nimelt tõeline rahvaste paabel, mis omavahelisele sõprusele sugugi takistuseks ei saa), et hasart on ohtlik asi ja võib pimestada (tsirkusedirektori nätsupakipiltide sõltuvus ja sellest tekkinud võlad), et inimeste õigused ei seisa loomade omadest kõrgemal (loomakaitsja Silver ja küülikufarmi sulgemine) ning palju muudki.
Kui lavastust ühe märksõnaga iseloomustada, siis oleks selleks mängulisus selle sõna kõige paremas tähenduses. Värvikad karakterid ning näitlejate lust nende lavale toomisel kiirgab publikuni ja paneb kaasa elama. Erakordselt mänguliselt on suhtutud nii ruumi kui lavakujundusse, mis on pigem minimalistlik ning kus igal esemel on mitu otstarvet: nii saab redelist vastavalt vajadusele puu, mille otsa putkata, või arestikamber, köiejupist kõnetraat või koerakett, nelinurksest vineerkastist aga laud või mootorratas. Minimaalsete vahenditega lahendatud lavastus laseb särada tegelastel ning paneb fantaasia lendama. Ning mis see mäng muud ongi kui üks kõrgelt lendav fantaasia, kus maast leitud oks kõlbab ühtviisi hästi nii püssi põmmutamiseks, ragulkaks kui pulganukuks, kellele oma kõige suuremaid saladusi kõrva sosistada.
Päisefoto: Gabriela Liivamägi
